Inimese granulotsütaarne anaplasmoos

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimeste nakkushaigusest; loomade nakkushaiguse kohta vaata artiklit Anaplasmoos

Inimese granulotsütaarne anaplasmoos
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9 kood 083.8
DiseasesDB 31663
MedlinePlus 001381
eMedicine med/3391 
MeSH D016873

Inimese granulotsütaarseks anaplasmoosmiks ehk inimese anaplasmoosiks (inglise keeles human granulocytic anaplasmosis, HGA) nimetatakse nakkushaigust, mida põhjustab bakteriliik Anaplasma phagocytophilum.[1][2]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasemalt on kasutatud nimetusi inimese granulotsütotroopne ehrlihioos ja granulotsütaarne erlihhioos,

Inimese anaplasmoos on erlihhioosi vorm.

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis klassifitseertiakse haigust alamjaotises: A79.8 - muude täpsustatud riketsioosidena.

Eesti Terviseameti andmetel kuulub inimese anaplasmoos registreerimisele alates 1.aprillist.[3]

Nakkusesiirutajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nakkust siirutavad (vektorputukad) teadaolevalt järgmised puugiliigid pea kõikjal maailmas:

Tihti võib esineda pärast puugirünnet anaplasmoosi, puukborrelioosi, puukentsefaliidi, babesioosi ja tulareemia seganakkust.

Nakatumise teed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks puugihammustusele on tõendatud ka inimese anaplasmoosi ülekanne:

  • nakkusekandjaid sisaldava vere ülekande käigus
  • elundisiirdamise käigus
  • inimeselt inimesele - perinataalne ülekanne.

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Erlihhioos

Haigusel on peiteperiood 5 - 14 päeva, harilikult 7 päeva puugihammustusest.

Anaplasmoos tekitab tavaliselt nõrku sümptomeid ning kaob iseenesest, aga võib, kuni 75% juhtudel, mööduda ka ilma haigusnähtudeta. Tavapärasteks sümptomiteks on influentsa - sarnased haigusnähud: palavik, külmavärinad, peavalu ja lihasvalud. 30-50% juhtudest esineb ka nahalööve, hingamisnähud, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu jm.

Vereleidudest trombotsütopeenia (70%) ja leukopeenia (50%).

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seganakkuse eristamiseks tuleks diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb anaplasmoosi diagnoosimisel arvestada:

Diagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliiniliselt ei saa inimese anaplasmoosi inimese monotsütaarsest erlihhioosist eristada.

Anaplasma phagocytophilumi ja selle variatsioonide nakkuse laboratoorseks diagnoosimiseks kasutatakse vereanalüüsi, vere äigepreparaadi uuringut, kasutades PCR-i. PCR-i uuringutes tuvastatakse Anaplasma phagocytophilumi nukleiinhappeid (DNA-d).

Seroloogilistest testidest ELISA-t.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haigust ravitakse antibiootikumidega. Ravi kestus sõltub mitmetest asjaoludest. Kõige efektiivsemaks peetakse tetratsükliinide hulka kuuluvat doksütsükliini. Rasedatel naistel, lastel ja tetratsükliinide suhtes ülitundlikel inimestel on kasutatud ravimina rifampitsiini.[4]

Komplikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Anaplasmoos,Veebiversioon (vaadatud 22.01.2014)
  2. Tiina Prükk, Kas puukidega leviv erlihhioos on inimesele ohtlik?, EL küsib EL 2009/7
  3. [1], Veebiversioon (vaadatud 22.01.2014)
  4. Anaplasmoos,Veebiversioon (vaadatud 22.01.2014)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Human granulocytic anaplasmosis seisuga 22.01.2014.