Hugo Jürgenson
| Hugo Jürgenson | |
|---|---|
| Sünniaeg |
21. september 1894 Rakvere |
| Surmaaeg | 8. detsember 1918 |
| Auaste | alamkapten (1917) |
| Sõjad/lahingud | Vabadussõda |
Hugo Jürgenson (21. september / 3. oktoober 1894 Rakvere – 8. detsember 1918) oli Eesti ohvitser.
Jürgenson oli esimene vabadussõjas hukkunud Eesti ohvitser. Talle on Toila vallas püstitatud mälestussammas.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Hugo Wilhelm Leonhard Jürgenson sündis vana kalendri järgi 21. septembril 1894 (uue kalendri järgi 3. oktoobril) Rakveres käsitöölise-rätsepmeistri Herman Jürgensoni pojana. Üldhariduse omandas ta Rakvere linnakoolis.[1][2]
Esimese maailmasõja puhkemisel astus Jürgenson 7. novembril 1914 vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi väkke 1. jalaväe tagavara pataljoni. 26. mail 1915 komandeeriti ta 2. Petrogradi lipnike kooli, kus lõpetas 15. augustil kolmekuulise kursuse ja sai lipniku auastme. Kursuse lõpetamise järel saadeti Jürgenson teenima 223. Odojevski jalaväepolku, mille koosseisus osales lahingutes Saksamaa vägede vastu. Ta sai lahingutes põrutada ja gaasimürgistuse ning vapruse eest anti talle Stanislavi 3. järgu orden.[1][3]
1917. aasta mais pöördus Jürgenson leitnandi auastmes tagasi Eestisse. Ta ülendati alamkapteniks ja määrati 5. mail Rakveres paikneva 1. Eesti Polgu 6. roodu ülemaks. 1917. aasta septembris määrati Jürgenson Tartus formeeritud Eesti Tagavarapolgu 2. roodu ülemaks, kus ta oli kuni sakslaste poolt 1918. aasta veebruaris üksuse laialisaatmiseni. Seejärel viidi Jürgenson märtsis üle Haapsalus paiknevasse 1. Eesti Polku, kus ta oli 5. roodu nooremohvitser kuni väeosa likvideerimiseni aprillis 1918. 21. novembril astus Jürgenson Rakveres formeeritavasse 5. jalaväe polku ning määrati 1. pataljoni ülemaks ja linna kaitseliidu juhiks.[1][2][3][4]
1. detsembril 1918 jõudis Jürgenson oma üksusega Viru rindel olevasse Oru jaama, kus ta määrati 4. jalaväepolgu ülema polkovnik Seimanni käsutusse. Pataljoni ülesandeks oli pealetungivate punavägede eest kaitsta raud- ja maantee vahelist piirkonda Oru jaamast kuni Kõrve kõrtsini. 8. detsembril sai Jürgenson Jõhvi lähedal Kõrve kõrtsi juures toimunud lahingus vaenlase kuulist kõhtu haavata, kuid ta jätkas lahingu juhtimist. Varsti tabas teine kuul teda pähe surmavalt. Tema surnukeha kandsid lahingukaaslased küll metsa, kuid ei saanud seda taandudes evakueerida, mistõttu see jäi lahinguväljale. Kolm kuud hiljem, kui Virumaa oli vabastatud, läksid Rakvere kaitseliitlased Jürgensoni surnukeha ära tooma, kuid seda ei leitud.[4] Arvatavasti maeti punategelaste käsul koos teiste langenutega naabruses asuvale Edise mõisa surnuaiale ühishauda, mille täpne asukoht on siiani teadmata.[1]
Eesti riik autasustas kapten Jürgensoni postuumselt I liigi 3. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristiga ja 50 000 Eesti margaga.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Ühele kangele juhile Wabadussõjas". Virulane. 15.07.1933. Lk 5.
- ↑ 2,0 2,1 Pulver, Andres (21.09.2022). "Rakvere rätsepa poeg oli esimene iseseisvuse eest langenud ohvitser". Lääne-Virumaa Uudised.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "VE: Jürgenson, Hugo – Vabadussõja kangelane". virumaa.ee. 14.09.2002.
- ↑ 4,0 4,1 Odette Kirss, 100 aastat Kaitseliitu Virumaal ehk Kaitseliidu Viru maleva sünnilugu, Kaitse Kodu!: Kaitseliidu ajakiri, Number 8, November 2018