Hoburästas

Allikas: Vikipeedia
Hoburästas
Turdus viscivorus 1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Rästaslased Paridae
Perekond: Rästas Turdus
Liik: Hoburästas
Ladinakeelne nimetus
Turdus viscivorus
(Linnaeus, 1766)

Hoburästas (Turdus viscivorus) on linnuliik rästaslaste sugukonnast rästa perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hoburästas on levinud Euroopas, Lääne-Siberis, Loode-Aafrikas ja Edela-Aasias.

Hoburästas on Eestis väikesearvuline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 25 000–35 000 paarile [2].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on suur rästas, üldpikkusega 26–29 cm. Hoburästas on Eesti suurim rästas ja suuremaid laululinde vareslaste kõrval. Vanalinnu ülapool on hallikaspruun, veidi heledama päranipualaga. Alapool on valge või nõrgalt ookerkollakas ja kogu ulatuses tihedalt kirjatud suurte mustpruunide tähnidega, mis erinevalt laulurästast on puguala külgedel sageli sulandunud ühtseks tumedaks vööks. Tiivasulgedel on heledad äärised. Linnu laskudes on sageli näha äärmiste tüürsulgede valged tipud. Noorlind sarnaneb vanalinnuga, kuid kogu ülapoolel on valkjaskollased rootriibud ja mustpruunid suletipud.

Lend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hoburästa lend on lainjas, liuglemisjärgus kokku tõmmatud tiibadega nagu tuvil.

Laul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kutsehüüd on tüüpiline, kuiv särisev või puristav rrrrr, mida toob ta kuuldavale eriti lennul. Laul sarnaneb musträsta lauluga ja koosneb pausidega eraldatud lühikestest flöötivatest stroofidest, kuid on väiksema hääleulatusega ja stroofi lõpus ilma kiginata. Laulab tihti vihmas või muu kehva ilmaga, kui teised rästad vaikivad.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hoburästas elab Eestis mitmesugustes männikutes, sealhulgas nõmme- ja rabamännikutes, männi-kuuse segametsades ja Lääne-Eestis ka salu-puisniitudel.

Lääne-Euroopas asustab ka suuri parke ja aedu.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Turdus viscivorus

Pesa paikneb okas- või lehtpuul oksaharude vahel, vastu peatüve või rõhtsal külgoksal kuni üle 10 meetri kõrgusel. Üksikuid pesi on Lääne-Eestis leitud ka heinaküünidel. Pesa valmib umbes ühe nädalaga. Pesa koosneb väljast peentest oksaraagudest, jämedatest kõrtest, samblast ja samblikest, seinas leidub ka mulda. Pesa on seestpoolt paksult vooderdatud rohukõrtega.

Kurnas on 4–6 muna, mis on rohekad või sinakad, tumedate laikudega. Mõlemad vanemad toidavad poegi peamiselt putukate, vihmausside ja nälkjatega. Pojad lahkuvad pesast kahe nädala vanustena ja ja paar nädalat hiljem iseseisvuvad.

Hoburästas võib pesitseda suve jooksul kaks korda, isaslind hoolitseb sel juhul esimese kurna poegade eest ja emaslind muneb ning haub teist kurna.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toiduks on putukad, ussid ja marjad. Kesk-Euroopas on hoburästa talvine toit peamiselt puuvõõriku marjad.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). Turdus viscivorus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 12 May 2006. Database entry includes justification for why this species is of least concern
  2. 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)