Herefordi veis

Allikas: Vikipeedia
Hereford

Herefordi veis on veisetõug, keda kasvatatakse lihatootmise eesmärgil enamasti parasvöötme piirkondades.

Herefordi tõugu veis pärineb Lõuna-Inglismaa Herefordi krahvkonnast. Lähtekarjana olid herefordid suured, massiivsed töötüüpi veised. Tööloomade vajaduse vähenemise tõttu peetakse hereforde eelkõige lihaveistena.[1] Välimuselt on nad tumepunased, kuid pea, kõht, selg, jalgade alaosa ja sabatutt on valged. Üldiselt on herefordi veised suurte sarvedega, kuid on olemas ka nudisid.[1] Herefordid on tuntud kui head kohanejad igasugustes kliimatingimustes. [2] Esimesed herefordi tõugu veised toodi Eestisse 1978. aastal.[3]

Tõu päritolu ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herefordi tõug aretati 17. sajandi II poolel. Tänapäeval on see maailmas kõige enam levinud veisetõug, pärinedes Lõuna-Inglismaa Herefordi krahvkonnast, mis piirneb lõunas Walesiga ja põhjas Shopshire’iga. Lähtekarja kuulusid suured, massiivsed töötüüpi veised kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Seoses tööloomade vajaduse vähenemisega kujunes veiste tüüp ümber proportsionaalselt arenenud kompaktse kerega tõuks.[1]

Erinevalt šorthornide aretamise vööndist, kus põhilisteks söödakultuurideks olid rühvelkultuurid, kasvatati hereforde karjamaadel peaaegu ilma lisasöödata. Seetõttu kujunesid herefordi tõugu veistel järgmised eriti väärtuslikud omadused: võime normaalselt paljuneda, sünnitada suuri ja terveid vasikaid, neid oma piimaga üles kasvatada, kasutada hästi rohusöötasid.[1]

Herefordide levimine kogu maailmas algas 18. sajandi algul.[4]

Sajandite vältel on seda tõugu aretanud Herefordi Karja Ühing (Hereford Cattle Society), mis asutati 1878. aastal kuninganna Victoria eestkostel. „Karja raamat“ (The Herd Book) avati 1846. aastal ja alates 1886. aastast on see olnud suletud loomadele, kelle isa või ema ei ole enne sinna sisse kantud. Seega on tõu puhtus säilinud puutumatuna üle 120 aasta.

Praegu on rohkem kui viiekümnes riigis üle viie miljoni puhtatõulise herefordi. Tõu laialdase leviku ning Herefodi Karja Ühingute moodustamise tõttu loodi paljudes maades 1951. aastal Ülemaailmne Herefordi Nõukogu (World Hereford Council), et tegelda ülemaailmselt Herefordi tõuaretajate vastastikuste huvidega.[2]

Herefordi tõugu veiste laialdane eksportimine USA-sse 19. sajandi algul aitas kaasa tõu levikule teistel kontinentidel ja andis tõule ülemaailmse tähtsuse.[1]

Herefordi veiste uus arenguetapp algas 1960. aastate lõpul. Väike ja kergesti rasvuv veisetüüp ei vastanud enam tarbija ootustele. Alustati herefordi sihiteadlikku aretamist, eriti Põhja-Ameerikas. Aretuse eesmärgiks oli seda tõugu veiste muutmine väherasvasemateks ja kiirekasvulisemateks. Just Põhja-Ameerikast pärit pullid on muutnud praeguse herefordi uuetüübiliseks. Paranenud on loomade kasvukiirus ja nende rasvumine ei valmista enam nii suuri probleeme kui varemalt. [4]

Herefordi tõugu veised on teiste lihatõugude hulgas arvukuselt esikohal ja nad on eriti levinud Kanadas, USA-s, Argentiinas, Mehhikos, Uruguais, Uus-Meremaal, Austraalias. Herefordi tõugu veiseid kasvatati 13 riigis, paljudes maades kasutatakse pulle ristamiseks teist tõugu veistega.[1]

Hereford

Üldiseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Identiteet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegused herefordi tõugu veised (USA-s nimetatakse neid moderniseerituteks) on küllalt kõrge ja pika kerega ning hästi arenenud lihastikuga. Värvuselt on nad tumepunased. Pea, kõht, selg, jalgade alaosa ja sabatutt on valged. On olemas nii nudisid kui sarvedega hereforde. [1]

Näiteks Taanis ja Rootsis on nudisid ja sarvelisi peaaegu ühepalju. Paljudes riikides on nudide herefordide osatähtsus tõusnud. Eestis on praegu nudide osatähtsus küll veel väiksem, kuid nõudmine nende järele üha suureneb. [4]

Kohanemisvõime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herefordid on tuntud kui head kohanejad igasugustes kliimatingimustes, mis lihtsustab nende pidamist. Veised on sõbralikud ja sõnakuulelikud. Loomade stressivähesus parandab ka liha kvaliteeti.

Herefordid on hästi kohanenud loomasöödal põhineva dieediga. Kuna rohi on endiselt üks odavamaid söötasid, siis suurendab see omakorda loomapidamise rahalist tasuvust. [2]

Kaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome lihaveiste 2004. aasta jõudluskontrolli andmetel on pullvasikate sünnimass on 43 kg, lehmvasikatel 40 kg, 200-päevaselt vastavalt 267 ja 264 kg, aastaste noorpullide kehamass 492 kg, lehmikutel 389 kg. Täiskasvanud pullide kehamass on 800–1000 kg, lehmadel aga 550–770 kg. Nii pullid kui ka lehmad võivad kasvada tunduvalt suuremaks, pullid isegi 1500 ja lehmad kuni 1000 kg-ni. Siiski peetakse hereforde Euroopa lihatõugude hulgas keskmise suurusega tõuks.[4]

Poegimine ja viljakus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herefordi vasikas

Kuigi herefordi tõugu lehmade piimakus pole suur (keskmiselt 1400–2000 kg), kasvavad vasikad imemisperioodil hästi ja ka lehmade toitumus ei alane. Hereforde on traditsiooniliselt kasutatud piimandussektoris nende kerge poegimise tõttu, mille tulemuseks on suurenenud vasikate arv, elujõulised ristandvasikad ja väiksemad veterinaarkulud. [1]

Lehmikud püsivad karjas väga pikka aega – kuni 15 aastat. Kaksikute osatähtsus kõigist sündimistest on veidi üle 2%. Enamik neist sünnib vanematel lehmadel. Emapoegijatel pole kaksikute sünd soovitatav, kuna nende piimakus on väike. [5]

Lihakasvatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klassikalist herefordi tõugu veised on heade nuumaomadustega, kuid intensiivsel kasvatamisel hakkab neil varakult ladestuma rasv, mis liha maitse seisukohalt on kõige kallim saadus.

Herefordi tõu põhipuuduseks peetakse rasva ladestumist suhteliselt noores eas, lehmade madalat piimakust ja seda, et nad ei talu niiskust. [1]

Eestis saadud katseandmete põhjal on pooleteiseaastaste herefordide tapasaagis olnud kuni 56%. [6]

Herefordide rohumaadel pidamine toodab suurepärast "marmorliha", mille järele on suur nõudlus nii Suurbritannias kui ka teistes riikides selle omapärase maitse ja tunnustatud kvaliteedi tõttu. See pürgib premium-tooteks jaekaubanduses ja toob suurenenud kasumit selle tootjatele.

Bristoli Ülikoolis läbiviidud uurimus on näidanud, et rohusöödal põhinev loomaliha on omega-3-rasvhapete poolest rikas, sellel on pikem säilivusaeg, parem värvus ning on iseloomulik maitse. [2]

Näitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hereford näitusel

Üheks lihatõugude propageerimise võimaluseks on esitleda tõu paremikku kuuluvaid veiseid messidel ja näitustel (näiteks Agri näitused, Jäneda talupäevad, Luige näitused, Tartu sügisnäitus jt.). Nii saab ülevaate üldise aretustöö taseme kohta ning impulsse edasiseks tegevuseks. [7]

Tähtsus inimesele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herefordi veiste parimad omadused:

  • head karjamaa ja sööda kasutajad,
  • hea viljakus,
  • kerge poegimine,
  • elujõulised vasikad,
  • head emaomadused,
  • pikaealisus ja hea tervis,
  • rahulik iseloom,
  • hea kohanemine igasugustes kliimatingimustes.

Herefordidel on niipalju häid omadusi, et soomlased nimetavad neid piltlikult veavabadeks. Nende omaduste põhjal on nad väga sobivad algajatele lihaveisekasvatajatele.

Herefordi veiste puudused:

  • rasva ladestamine üsna noores eas,
  • esmaspoegijate madal piimakus.[5]

Herefordi tõug Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hereford

Esimesed herefordi tõugu veised toodi Eestisse 1978. aasta sügisel. Kui nad rongiga Tallinna saabusid, paigutati nad järgmiselt: Valgevenest ostetud 29 lehmamullikat ja 1 pullimullikas paigutati Võru sovhoosi ja Mari ANSV-st ostetud 21 lehmmullikat ja 3 pullimullikat Saaremaale Sõrve sovhoosi. [3]

Massiline herefordide toomine Eestisse kestis põhiliselt kuni 1985. aastani. Selle aja jooksul toodi siia kokku 646 noorveist. [3]

Eesti herefordide tõumassiiv on väga kirju, kuna nad on kasvatamise algaastail Eestisse toodud suuremalt osalt Venemaa paljudest regioonidest. Viimasel viiel-kuuel aastal on ostetud häid noorpulle Taanist, Soomest, Ungarist ja Rootsist. Seetõttu on loota, et ka Eestis kasvatatav hereford muutub märksa paremaks. [6]

Eestis on herefordi tõumärgiks Hf ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 97 000 – 97 999. [7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Suurmaa Aigar, Kangro Virge.(1985). Herefordi tõugu lihaveis Eestis. Tallinn:Valgus. Lk. 6–8
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Tsura talu herefordid. (ajalugu). 12.09.2013. (Eesti)
  3. 3,0 3,1 3,2 Suurmaa Aigar. (2007). Miks, millal, kuidas alustati Eestis lihaveiste kasvatamist. Tartu: Vali Press OÜ. Lk. 17
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Suurmaa Aigar. (2005). Lihaveisekasvatus Eestis. Tartu: Vali Press OÜ. LK 13
  5. 5,0 5,1 Suurmaa Aigar. (2005). Lihaveisekasvatus Eestis. Tartu: Vali Press OÜ. LK 14
  6. 6,0 6,1 Suurmaa Aigar. (2005). Lihaveisekasvatus Eestis. Tartu: Vali Press OÜ. LK 15
  7. 7,0 7,1 Eesti Tőuloomakasvatajate Ühistu koduleht. 12.09.2013. (Eesti)


--ESild (arutelu) 14. aprill 2014, kell 13:45 (EEST)