Heiki Ahonen

Allikas: Vikipeedia

Heiki Ahonen (sündinud 3. septembril 1956 Pärnus) on endine dissident ja vabadusvõitleja Eesti NSVs ning Eesti Vabariigi Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor.

Varajane elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isapoolne vanaisa oli ingerlane. Ahoneni mõlemad vanemad olid Nõukogude võimu poolt represseeritud: isa mõisteti 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest vangi; ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli aga ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha. Ta ise on öelnud, et "meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud."[1]

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1971–1975 õppis ta Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis geodeesiat.

Töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Restaureerimisvalitsus 1977–1978
  • Korstnapühkija Pääskülas 1978–1983
  • Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988–1998
  • Elektriside Inspektsioon 1998
  • Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees 1999–2003
  • Okupatsioonide Muuseumi direktor 2003–2012

Tegevus dissidendina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1977 liitus ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Ta kirjutas alla kollektiivsetele protsestikirjadele ja pidas sidet Moskvas töötavate välismaiste ajakirjanikega.

1983 ta vahistati ja ENSV Ülemkohus mõistis ta Nõukogude-vastase agitatsioonis ja propagandas süüdi olevaks ning määras talle viis aastat vangilaagrit koos kaheaastase asumisajaga.

Karistust kandis ta Permi oblastis.

1987 vabastati ta ennetähtaegselt ja asus freesijana tööle Tallinna tehases Pioneer.

Ta oli 23. augustil toimunud Hirvepargi miitingu üks peakorraldajaid ja MRP-AEG asutajaliige.

Paguluses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti Rootsi, kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse abiesimees.

1989–1998 töötas ta Münchenis ja Prahas raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse toimetaja ja juhatajana.

Tegevus vabas Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1998 tuli ta tagasi Eestisse. Ta on Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees. Samuti oli ta selle sihtasutuse eestvedamisel loodud Okupatsioonide Muusemi esimene direktor aastatel 2003–2012.[2][3]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on abielus ja tal on kaks last. Tema tädi (ema õde) on Lagle Parek, emapoolne vanaema kunstiajaloolane Elsbet Parek, emapoolne vanaisa ohvitser Karl Parek, vanavanaema näitleja Anna Markus.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]