Harilik maavits
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Maavits (perekond) |
| Harilik maavits | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Solanum dulcamara Linnaeus |
||||||||||||||
| Sünonüümid | ||||||||||||||
|
incl.
|
Harilik maavits (Solanum dulcamara) on maavitsaliste sugukonda maavitsa perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsas.
Rahvapärased nimetused: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi.
Sisukord |
Kirjeldus [muuda]
Hariliku maavitsa oksad on kuni 3 meetrit pikad[1].
Taime lehed on piklikmunajad, ülemised sageli odajad kuni südajad. Maavitsa vars on maapinna lähedal puitunud. Taime maapealse varre kõrgus on 30–300 cm[2].
Õite ülesehitus on sarnane hariliku kartuliga, õied on lillad (rippuvates ebasarikates) ja kroonlehed on longus. Õitseaeg juunist juulini[2]. Vili on piklik punane mari.
-
Õied
-
Viljad
-
Varred lehtedega
Levila ja kasvukoht [muuda]
Kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas soistes metsades (ka lodumetsades) ja kaldavõsastikes [1]. Maavitsa võib leida ka veekogude-äärsetest võsastikest, soodest ja lodudest. Eestis tavaline[2].
Kasutus [muuda]
Alates 16. sajandust on hariliku maavitsa kasutatud ravimtaimena ning tema roheliste kuivatatud vartega on raviti kuni 20. sajandni bronhiiti ja astmat. [1]
Mürgisus [muuda]
Marjad sisaldavad mürgiseid alkaloide soladultsiini, tomatidenooli ja solasodiini. Ka oksad ja lehed sisaldavad neid alkaloide. [1]
Mürgistusnähud ja esmaabi [muuda]
Mürgistusnähtudena esinevad: iiveldus, oksendamine, valulik kõhulahtisus, kiire pulss ja hingamishäired, peapööritus, palavik, rasketel juhtudel krambid ning kõnehäired. Suure osa mürgist väljub oksendamisel. Esmaabiks anda sütt [1]
