Harilik maavits

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Maavits (perekond)

Harilik maavits
Solanum dulcamara 0001.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond: Maavitsalised Solanaceae
Perekond: Maavits
Liik: Harilik maavits
Ladinakeelne nimetus
Solanum dulcamara
Linnaeus
Sünonüümid

incl.

  • Solanum littorale
  • Solanum marinum

Harilik maavits (Solanum dulcamara) on maavitsaliste sugukonda maavitsa perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsas.

Rahvapärased nimetused: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku maavitsa oksad on kuni 3 meetrit pikad[1].

Taime lehed on piklikmunajad, ülemised sageli odajad kuni südajad. Maavitsa vars on maapinna lähedal puitunud. Taime maapealse varre kõrgus on 30–300 cm[2].

Õite ülesehitus on sarnane hariliku kartuliga, õied on lillad (rippuvates ebasarikates) ja kroonlehed on longus. Õitseaeg juunist juulini[2]. Vili on piklik punane mari.

Levila ja kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas soistes metsades (ka lodumetsades) ja kaldavõsastikes [1]. Maavitsa võib leida ka veekogude-äärsetest võsastikest, soodest ja lodudest. Eestis tavaline[2].

Kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 16. sajandust on hariliku maavitsa kasutatud ravimtaimena ning tema roheliste kuivatatud vartega on raviti kuni 20. sajandni bronhiiti ja astmat. [1]

Mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marjad sisaldavad mürgiseid alkaloide soladultsiini, tomatidenooli ja solasodiini. Ka oksad ja lehed sisaldavad neid alkaloide. [1]

Mürgistusnähud ja esmaabi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mürgistusnähtudena esinevad: iiveldus, oksendamine, valulik kõhulahtisus, kiire pulss ja hingamishäired, peapööritus, palavik, rasketel juhtudel krambid ning kõnehäired. Suure osa mürgist väljub oksendamisel. Esmaabiks anda sütt [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nielsen, H., 1990, Mürktaimed, Tallinn "Valgus", lk 124
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 242