Harilik maavits

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Maavits (perekond)

Harilik maavits

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Maavits Solanum
Liik Harilik maavits
Binaarne nimetus
Solanum dulcamara
Linnaeus
Sünonüümid

incl.

  • Solanum littorale
  • Solanum marinum

Harilik maavits (Solanum dulcamara) on maavitsaliste sugukonda maavitsa perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsas.

Rahvapärased nimetused: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku maavitsa oksad on kuni 3 meetrit pikad[1].

Taime lehed on piklikmunajad, ülemised sageli odajad kuni südajad. Maavitsa vars on maapinna lähedal puitunud. Taime maapealse varre kõrgus on 30–300 cm[2].

Õite ülesehitus sarnaneb hariliku kartuli õite omaga, õied on lillad (rippuvates ebasarikates) ja kroonlehed on longus. Õitseaeg juunist juulini[2]. Vili on piklik punane mari.

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas soistes metsades (ka lodumetsades) ja kaldavõsastikes [1]. Maavitsa võib leida ka veekogudeäärsetest võsastikest, soodest ja lodudest. Eestis tavaline[2].

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 16. sajandist on harilikku maavitsa kasutatud ravimtaimena, tema roheliste kuivatatud vartega raviti kuni 20. sajandini bronhiiti ja astmat.[1]

Mürgisus[muuda | muuda lähteteksti]

Marjad sisaldavad mürgiseid alkaloide soladultsiini, tomatidenooli ja solasodiini. Ka oksad ja lehed sisaldavad neid alkaloide.[1]

Mürgistusnähud ja esmaabi[muuda | muuda lähteteksti]

Mürgistusnähtudena esinevad iiveldus, oksendamine, valulik kõhulahtisus, kiire pulss ja hingamishäired, peapööritus, palavik, rasketel juhtudel krambid ja kõnehäired. Suurem osa mürgist väljub oksendamisel. Esmaabiks anda sütt.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nielsen, H., 1990, Mürktaimed, Tallinn "Valgus", lk 124
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 242

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]