GLONASS

Allikas: Vikipeedia
GLONASS satelliit.

GLONASS (vene keeles ГЛОНАССГлобальная навигационная спутниковая система) on satelliitnavigatsiooni süsteem, mis töötati välja NSV Liidus ning mida praegu juhib ja haldab Venemaa. GLONASSi alternatiivideks on Ameerika Ühendriikide Globaalne positsioneerimissüsteem (GPS), Hiina kompass navigatsioonisüsteem ja Euroopa Liidu planeeritav Galileo positsioneerimissüsteem.

Süsteemis on 24 satelliiti, mis asetsevad orbiidil 19100 km kõrgusel, tiirlemisperioodiga 11 tundi ja 15 minutit. Mõõtmiste põhimõte on sarnane USA navigatsioonisüsteemi NAVSTAR GPSiga.

GLONASSi arenguga tegelevad Föderaalne Kosmoseagentuur (RoscosmosФедеральное космическое агентство России (Роскосмос) ja "Vene kosmosesüsteemid".

Hetkeseis[1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Seisuga 4. Juuli 2014 on GLONASSi satelliit-positsioneerimissüsteemis kokku 30 satelliiti:

  • Kasutusel 24 satelliiti
  • Hooldusel 2 satelliiti
  • Reservis 2 satelliiti
  • Kontrollis või muudel põhjustel mitteaktiivsed 2 sateliiti

GLONASS arenemise ajalugu[2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanderakett Proton-K.

GLONASSi arendamist alustati 1976. aastal eesmärgiga saavutada globaalne kattuvus 1991. aastaks. Satelliitide ülessaatmist alustati 12. oktoobril 1982. 24. septembril 1993 võeti süsteem ametlikult kasutusele (süsteemis oli 12 satelliiti). 1995. aasta detsembriks oli satelliitide arv kasvanud 24ni. Peale valmimist hakkas süsteem lagunema, sest Venemaa majanduse kokkukukkumise tõttu võeti Föderaalselt Kosmoseagentuurilt süsteemi hooldamiseks vajalikud ressursid. Ebapiisav rahastamine ja satelliitide lühike eluiga viis selleni, et 2001. aastal vähenes satelliitide arv kuueni.

2001. aasta algul võttis valitsus vastu otsuse taastada süsteem ning viimastel aastatel töö selles suunas käib. 2001. aastal vastuvõetud föderaalprogrammi "Globaalne positsioonisüsteem» kohaselt pidi GLONASS töötama Venemaa territooriumil alates 2008. aasta algusest ning kogu maailmas 2010. aasta alguseks. Selle jaoks oli vaja lähetada orbiidile aastail 2007–2009 kokku 18 satelliiti.

2008. aasta lõpuks oli üleval 18 töökorras satelliiti, nende koguarv oli 22.

2009. aasta lõpuks oli töökorras 23 satelliiti.

30. märtsil 2010 oli töötavate satelliitide arv 21.

2. septembril 2010 saadeti orbiidile veel 3 satelliiti ja nende koguarv on praegu 26.

Viimaste rakettide käivitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

25. detsember 2005 Bajkongõri kosmodroom, kanderakett Proton-K, pardal 1 satelliit "GLONASS" ja kaks "GLONASS-M".
26. detsember 2006 kanderakett Proton-K, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
26. oktoober 2007 Bajkongõri kosmodroom, kanderakett Proton-K, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
25. detsember 2007 Bajkongõri kosmodroom, kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M". Töötatavate satellitide arv 18.
25. september 2008 kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
25. detsember 2008 kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
14. detsember 2009 kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
2. märts 2010 kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
2. september 2010 kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".
5. detsember 2010 kanderakett Proton-M, pardal 3 satelliiti "GLONASS-M".

Navigatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Militaarkasutuses olev navigaator GLONASS.

Navigatsiooniseadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

GLONASS ja GPS signaali toetavate navigatsiooniseadmete Glospace müük algas 27. detsembril 2007.

GLONASS signaalide dekodeerimiseks on toodetud spetsialiseeritud mikroskeem, mis toetab GLONASS, GPS, Galileo ja COMPASS (seeria NV08C) signaale.

Navigatsiooni täpsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hetkel on GLONASS süsteemi täpsus väiksem kui GPS süsteemil.

Seisuga 29. märts 2010 olid erinevused järgnevad:[viide?]

  • GLONASS – 4,46–8,38 m, kasutades 7–8 satelliiti
  • GPS – 2,00–8,76 m, kasutades 6–11 satelliiti

Kui kasutada kaht navigatsioonisüsteemi koos, siis viga on 2,37–4,65 m, kasutades 14–19 satelliiti. Euroopa Liidu projekt ENOS kasutab mõlemaid signaale ning sellega tagab asukoha täpsuse 1–3 meetriga.

Kasutusele võetakse uusi meetmeid täpsuse parandamiseks.[3] 2010. aasta lõpuks peab GLONASS süsteemi täpsus paranema 5,5 meetrini, 2011. aasta lõpuks 2,8 meetrini. Täpsus saavutatakse satelliitide arvu suurendamisega, kasutajaliideste tarkvaralise ja riistvaralise täiustamisega ning satelliitide asendamisega modernsemate GLONASS-M ja GLONASS-K tüüpi satelliitidega.

GLONASS moodul 1K-181.

Navigatsiooni kättesaadavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Integraal navigatsiooni saadavus GLONASS klientile (PDOP ≤ 6) ööpäeva ajavahemikul 30. märtsil 2010 (koha nurk mitte vähem, kui 5 kraadi).

29. märtsil 2010 oli üle Venemaa horisondi nähtavate GLONASS satellitide arv 7–8 tükki. 30. märtsil 2010 oli vastavalt integreeritud juurdepääsu kaardi, positsioneerimistäpsus "hea" ja parem (PDOP ≤ 6) Venemaal terve päeva jooksul[4]. Mujal maailmas oli "hea" ja parem positsioneerimistäpsus (PDOP ≤ 6) 92% ajast päeva jooksul ning mõnes piirkonnas oli see 80%.

Kui kasutada GPS ja GLONASS signaali koos (praktiliselt kõik GLONASS vastuvõtjad võtavad vastu GPS signaali), siis positsioneerimistäpsus on peaaegu alati "väga hea" tänu suurele hulgale nähtaval olevatele satelliitidele ja nende heale asetusele.

Satelliidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prototüübid(generatsioon 0) Esimesed GLONASS-i masinad(Blokk I), mis kosmosesse saadeti, olid prototüübid ja mannekeene (inglise keeles: size weight dummy) kandvad masinad. 3 mannekeeni ja 18 prototüüpi saadeti kosmosesse 1982 ja 1985 aastal. Nad olid mõeldud vastu pidama kuni ühe aasta, kuid nende keskmiseks elueaks oli 14 kuud.

Esimene generatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõeline esimene generatsioon(Blokk II) GLANOSS-i satelliite oli kolmeteljelised stabiliseeritud sõidukid, mis keskmiselt kaalusid 1250 kg ja olid varustatud algelise tõukejõusüsteemiga, et vajadusel asukohta muuta. Aja möödudes uuendati neid Block IIa, IIb ja IIv sõidukiteks, kus iga blokk sisaldas tähtsaid muutusi. Kuus Blokk IIa satelliite saadeti kosmosesse 1985–1986, millel olid tunduvalt paremad aja ja sageduse standartid, kui prototüüpidel. Nende kosmoseaparaatide eluiga oli samuti pikem, keskmiselt 16 kuud. Blokk IIb kosmoseaparaat, 2 aastase elueaga, ilmusid 1987 aastal, millest 12 saadeti kosmosesse, kuid pooled neist ainult jõudsid kosmosesse, ülejäänud kukkusid alla rikete tõttu. Need kuus, mis jõudsid töötasid orbiidil hästi, töötades keskmiselt 22 kuud. Blokk IIv oli kõige arenenum esimesest generatsioonist. Kasutati neid 1988st aastast kuni 2000. aastani, ja lisati kosmosesse saatmistele kuni 2005 aastani, kokku 25 satelliiti. Lubatud eluiga oli 3 aastat, samas paljud kosmoseaparaadid ületasid selle, kõige kauem pidas vastu üks uusim mudel 68 kuud. Blokk II satelliidid saadeti tavaliselt kolme kaupa Baikonuri kosmodroomilt kasutades Proton-K Blok-DM-2 või Proton-K Briz-M rakette.

Teine generatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine generatsioon satelliite loodi 1990. aastate alguses ja esimest korda käivitati 2003. aastal. Neil satelliitidel on tunduvalt pikem eluiga, ulatudes kuni 7 aastani, ja kaalusid vaid 1480 kg. Nad on umbes 2,4 meetrise diameetriga ja 3,7 meetrit kõrged. Ahtrisse on kinnitatud 12 primaarset antenni raadioülekannete jaoks. Kokku 14 teise generatsiooni satelliiti saadeti orbiidile kuni aastani 2007.

Kolmas generatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmanda generatsiooni satelliidid on loodud vastu pidama 10 kuni 12 aastat. Kaaluvad nad ainult 750kg. Nad läksid käiku aastal 2010. Kolmanda generatsiooni satelliidid edastavad CDMA signaale, kaks neist ühilduvad GPS-iga. Tänu nende väiksemale kaalule saab neid orbiidile saata kahekaupa Plessetski kosmodroomilt või kuuekaupa Baikonuri kosmodroomilt, mis teeb kosmosesse saatmise tunduvalt odavamaks.[5]

2010[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aasta detsembris hävisid vette kukkumisel Vaiksesse ookeani 3 satelliiti, pärast mida oleks süsteemi arendus lõpule viidud. Õnnetus juhtus peale katkestatud õhkutõusmist. Õnnetus läks maksma pea $500 miljonit ning Venemaa president Dmitri Medvedev käskis teha täieliku auditi kogu $2 miljardi suurusele projektile ning ka uurimise õnnetuse põhjustesse.[6]

Intervjuus Izvestia ajalehega seletas Anatoli Perminov, Roscosmose direktor, abinõudest, mis võetakse kasutusele sel ajal kui toimub õnnetuse asjaolude uurimine. Ta mainis et Roscosmos laseb käiku kaks reservis olevat satelliiti ning kasutab esimest GLONASS-K satelliiti, mis lastakse välja detsembris koos rühma satelliitidega, kuigi algul oli plaan seda vaid testida. See toob satelliitide koguarvu 23-ni ning sellega saavutatakse peaaegu ülemaailmne katvus. Teine Glonass-K valmib kolme kuni nelja kuu jooksul.[7]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]