Admetos

Allikas: Vikipeedia
"Admetos ja Alkestis", seinamaal Pompeist

Admetos oli vanakreeka mütoloogias Tessaalia kuningas, Alkestise abikaasa.

Admetos oli Tessaalia kuninga Pherese poeg ja elas Pheras, mis oli tema isa asutatud. Noorena võttis Admetos osa argonautide retkest ja Kalydoni metsseajahist.

Zeus saatis Apolloni Admetose juurde sunnitööle. Nimelt oli Zeus pahandanud, et Apolloni poeg Asklepios ravis kõiki haigusi, mistõttu maa peal enam ei surdud, ja tappis ta. Apollon oli sellest nii raevunud, et tappis Etna mäel töötanud kükloobid, kes Zeusile piksenooli sepistasid, aga mõne autori järgi kükloopide pojad. (Mingil juhul ei tapnud Apollon kõiki kükloope maailmas.) Apolloni karistusaja pikkus oli eri autorite andmetel ühest üheksa aastani. On ka väidetud, et Apolloni süü põhjuseks oli Pythoni tapmine. Tõenäolisemalt ei toonud Pythoni surmamine siiski kaasa mingit karistust.

Admetos oli lahke ja seltskondlik mees. Kuigi ta ei tundnud oma uues teenris ära jumalat, kohtles ta teda hästi. Apolloni peamiseks tööks oli karja hoidmine. Tasuks hea suhtumise eest korraldas ta, et kõik Admetose kariloomad tõid kaksikuid järglasi.

Kui Apolloni karistusaeg lõppes, avaldas ta Admetosele, kes ta on, ning lubas teatada, kui moirad on tema elulõnga lõpuni kerinud ja kavatsevad selle läbi lõigata, et ta võiks leida kellegi, kes vabatahtlikult tema eest sureks.

Admetos tahtis naiseks võtta Iolkose kuninga, oma isa poolvenna Peliase tütart Alkestist. Pelias ei tahtnud teda üldse mehele panna ja seadis sellepärast tingimuseks, et annab ta naiseks ainult sellele, kes tuleb kosja kaarikuga, mille ette on rakendatud lõvi ja metssiga. Apolloni abiga täitis Admetos selle soovi ja Pelias andiski talle Alkestise.

"Apollon Admetose karja hoidmas" ca 1550

Pulmapäeval keeldus Admetos ohverdamast Artemisele ning karistuseks saatis Artemis mõrsjakambrisse palju madusid. Apollon soovitas Artemisele ohverdada ja jumalanna võttiski maod ära.

Ei läinud kaua aega, kui Apollon teatas Admetosele, et tal on määratud varsti surra. Admetos pöördus kõigepealt oma vanemate poole, aga need, kuigi juba elatanud ja haiged, keeldusid poja eest suremast. Ka ükski sõber ega ori ei nõustunud sellega. Seda tegi hoopis Alkestis.

Admetos kurvastas väga ja lasi Alkestisele korraldada suurejoonelise matuse. Siis aga sattus sinna Herakles. Admetos salgas, et midagi tõsist on lahti, kostitas Heraklest, nagu suutis, ja käskis oma teenijannadel tema eest hoolitseda, aga ise läks matusele. Herakles jõi end purju, laulis kõlvatuid laule ja käitus nii, nagu matusepäeval ei sobinud. Kui teenijannad talle selle eest märkusi tegid, taipas Herakles, et miski on korrast ära. Kui ta teada sai, et Alkestis on surnud, süüdistas ta ennast taipamatuses ja katsus seda heaks teha.

Herakles läks allmaailma, võitles Thanatosega (Surmaga) ja tõi sealt Alkestise tagasi.

Admetos ja Alkestis said poja Eumelose, kes Admetose järel kuningaks sai.

Admetos ja Alkestis kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seda teemat on kasutanud Euripides, Hans Sachs, Christoph Martin Wieland, Vittorio Alfieri, Hugo von Hofmannsthal ja Thornton Niven Wilder draamas, Georg Friedrich Händel oratooriumis (1726) ning Jean Baptiste Lully ja Christoph Willibald Gluck ooperis.

Seda teemat on maalinud Friedrich Heinrich Füger ja Paul Cézanne.