Alkestis

Alkestis oli vanakreeka mütoloogias Tessaalia kuninga Admetose abikaasa.

Alkestis oli Iolkose kuninga Peliase ja Anaxibia tütar. Tal oli vend Akastos ning õed Peisidike, Pelopeia ja Hippothoe.

Talle tuli kosja tuntud kangelane Admetos, kes oli osalenud argonautide retkel ja Kalydoni metsseajahil.

Pelias ei tahtnud Alkestist mehele panna ja seadis sellepärast tingimuseks, et annab ta naiseks ainult sellele, kes tuleb kosja kaarikuga, mille ette on rakendatud lõvi ja metssiga. Apolloni abiga täitis Admetos selle soovi ja Pelias andiski talle Alkestise.

Varsti tuli Apollon Admetosele teatama, et tal on määratud varsti surra. Tal oli võimalik pääseda ainult juhul, kui ta leiab kellegi, kes tema eest sureb. Admetos pöördus kõigepealt oma vanemate poole, aga need, kuigi juba elatanud ja haiged, keeldusid sellest. Ka ükski sõber ega ori ei nõustunud Admetose eest surema. Seda tegi hoopis Alkestis.

Admetos kurvastas väga ja lasi Alkestisele korraldada suurejoonelise matuse. Siis aga sattus sinna Herakles. Admetos salgas, et midagi tõsist on lahti, kostitas Heraklest, nagu suutis, ja käskis oma teenijannadel tema eest hoolitseda, aga ise läks matusele. Herakles jõi end purju, laulis kõlvatuid laule ja käitus nii, nagu matusepäeval ei sobinud. Kui teenijannad talle selle eest märkusi tegid, taipas Herakles, et miski on korrast ära. Kui ta teada sai, et Alkestis on surnud, süüdistas ta ennast taipamatuses ja katsus seda heaks teha.

Herakles läks allmaailma, võitles Thanatosega (Surmaga) ja tõi sealt Alkestise tagasi.

Admetos ja Alkestis said poja Eumelose, kes Admetose järel kuningaks sai.

Admetos ja Alkestis kunstis

Seda teemat on kasutanud Euripides, Hans Sachs, Christoph Martin Wieland, Vittorio Alfieri, Hugo von Hofmannsthal ja Thornton Niven Wilder draamas, Georg Friedrich Händel oratooriumis (1726) ning Jean Baptiste Lully ja Christoph Willibald Gluck ooperis.

Seda teemat on maalinud Friedrich Heinrich Füger ja Paul Cézanne.