Eesti rokkmuusika

Eesti rokkmuusika on Eestis viljeldav rokkmuusika. Enamjaolt iseloomustavad seda eestikeelsus ning rahvusliku omapäraga vorm, folk- ja etno-rocki puhul ka rahvamuusika kasutamine.

Rokkmuusika jõudmine Eestisse

Eestis hakkas rokkmuusika levima 1950. aastate lõpus, peamiselt tuntud raadiojaamade kesk- ja lühilainesaatjate (Radio Luxembourg, Radio Nord jt) kaudu. Sellele aitas tublisti kaasa magnetofonide levik ja rokkmuusika salvestamine välismaa raadiojaamadest, heliplaadid olid raskesti kättesaadavad. Nõukogude Liidus oli sel ajal nn sulaaeg ja Lääne muusika suhtes olid võimud muutunud mõnevõrra leplikumaks, eriti pärast Nikita Hruštšovi visiiti Ameerika Ühendriikidesse ja Ameerika Ühendriikide näitust Moskvas 1958. aastal. See polnud enam varase rock'n'roll'i ja rockabilly, vaid suurel määral juba elektrikitarri põhipillina kasutava rock'i ja instrumentaalse rock'i (k.a surf-rocki) ajastu. Elektrikitarride puudumise tõttu hakati neid ise valmistama ja võimendina püüti kasutada toekamaid raadiovastuvõtjaid. Sellega saavutati väiksemates ruumides, nagu kodune garaaž või suurem keldriruum, piisavalt kvaliteetne heli selliste ansamblite nagu The Shadows või The Ventures stiilis. Avalike esituste ja helisalvestusteni jõudsid sel perioodil vaid vähesed professionaalsed kitarristid (näiteks Emil Laansoo).

Rokkmuusika Eestis 1960. aastatel

Eesti esitajate ja autorite seas hakati rokkmuusikaga avalikumalt tegelema 1960. aastate keskpaiku. See oli aeg, kui maailmas sai populaarseks Suurbritannia biitmuusika, ennekõige mersey-beat ja seda esitavad bändid eesotsas ansambliga The Beatles.

Eestis tekkisid sel ajal peaaegu igas koolis, ka 8-klassilistes põhikoolides elektrikitarrimuusikat esitavad ansamblid. Enamik neist suutis paremal juhul mõne looga koolipeol esineda, kuid väga vähestel õnnestus suurematele lavadele pääseda.

Eesti esimesed rokkansamblid olid enamjaolt tolleaegseid Suurbritannia muusikaedetabeli lugusid mängivad kõrgkooliõpilaste bändid. 1960. aastate tuntuimad ansamblid olid Juuniorid (esimene), Optimistid, Mikronid, Kontrastid ja Virmalised.

Hoolimata Nõukogude Liidu võimude ametlikust vastuseisust (rokkmuusikat nähti soovimatu Lääne mõjuna), said mõned ansamblid mitteametlikult päris kuulsaks. Nad mängisid tantsupidusid korraldavates klubides ja nimetasid ennast tantsumuusikaansambliteks.

Mõned ansamblid suutsid teha korralikke stuudiosalvestisi ja esineda paar korda televisioonis juba 1960. aastate teisel poolel.

Progressiivne rokk Eestis

1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses, kui rock'n'roll arenes mitmetes suundades (hard rock, art rock, progressiivne rokk jne) ja noorelt alustanud Eesti muusikud vananesid, muutus rokkmuusika detailsemaks. Eestis sai kõige popimaks raske roki mõjutustega progressiivne rokk. 1960. aastatel muusikukarjääri alustanud ja seda jätkanud muusikutest said tuntud isikud ning osa neist huvitus progressiivsest rokist väga. Progressiivse või nn intellektuaalse rokiga näidati, et rokkmuusikal on sügavam tähendus.

Korralike muusikariistade puuduses polnud see ülesanne kerge, kuid leidusid mõned sellest huvitatud noored insenerid, nagu näiteks Härmo Härm, kes olid võimelised rokkbändidele sobivaid elektrikitarri efektiseadmeid (fuzz, wow jt) ja elektroonilisi muusikainstrumente looma, nende hulgas isegi süntesaatoreid. Tolle aja ansamblitest said neid kasutada vähesed, esimesena Keldriline Heli ehk Väntorel, mille liige Härmo Härm ka oli. Süntesaatorit mängis Sven Grünberg.

Oluline ansambel oli Ruja, kus tegutses ka laulja ja helilooja Rein Rannap.

Rokkmuusika Eestis 1970. aastatel

1970. aastatel moodustati Eestis mitmeid rokkmuusikat esitanud ansambleid. Olulisemad nendest olid Fix, Ornament, Apelsin ja Rock Hotel.

Hard rock Eestis

Gunnar Graps ja Magnetic Band olid ühed esimesed hard rock'i esitajad Eestis.

Sellele järgnes disco-rock'i ajastu, ja mitmed Eesti lauljad ning ansamblid saavutasid Nõukogude Liidus väga suure tuntuse (Jaak Joala, Anne Veski, Tõnis Mägi, Marju Länik, Ivo Linna, Gunnar Graps jt).

Rokkmuusika Eestis 1980. aastatel

1980. aastatel tekkis Eestis punk rock'i ansambleid.

Üldiselt oli Eesti rokkmuusika 1980. aastatel pop-rock'iliku suunaga, eeskujud olid Europe jt. Tehti ka reggae-stiilis muusikat.

Rokkmuusikas tekkis taasiseseisvumise eel märkimisväärne isamaalise roki laine (Alo Mattiisen jt).

Rokkmuusika Eestis 1990. aastatel

1990. aastatel, iseseisvuse taastamise järel, tekkis Eesti rokkmuusikas uus laine: Mr. Lawrence, Smilers, Vaiko Eplik jt.

Suured olid electropop'i, techno, trance'i ja räppmuusika mõjutused.

Eesti rokkmuusika jõudis lauluvõistlusele "Eesti eurolaul", mille võitja esindas Eestit Eurovisiooni Lauluvõistlustel.

Rokkmuusika Eestis 21. sajandil

21. sajandil on Eesti rokkmuusikas märgatav olnud folk-rock'i ja etno-rock'i esiletõus.

Lauluvõistlusest "Eesti eurolaul" sai 2009. aastast "Eesti laul", kus on rokkmuusika samuti märkimisväärselt esindatud olnud.