Edmond Huot de Goncourt

Allikas: Vikipeedia
Edmond Huot de Goncourt koos oma vennaga

Edmond Louis Antoine Huot de Goncourt [edm'oon lu'ii antu'aan ü'oo dö gonk'uur] (26. mai 1822 Nancy16. juuli 1896 Champrosay) oli prantsuse kirjanik, kriitik ja kirjastaja, Goncourti Akadeemia asutaja.

Koos oma noorema venna Jules Huot de Goncourt'iga (1830–1870) avaldas ta hulga romaane ja paljuköitelise "Päeviku", mis sisaldab rohkesti kultuurilooliselt väärtuslikku materjali.

Pärast venna surma jätkas ta iseseisvat kirjanduslikku tegevust. Ta andis välja romaanid "Neiu Elisa" ("La fille Élisa", 1875), "Vennad Zemgannod" ("Les frères Zemganno", kahe tsirkuseakrobaadi lugu, 1879) ja "Faustin" ("La Faustin", näitlejatar Rachelle'i (1821–1858) elul põhinev lugu, 1882). Lisaks andis ta välja illustreeritud monograafiad Utamarost (1891) ja Hokusanist (1896).

Ta pühendas kogu oma varanduse Goncourti Akadeemia asutamisele ja juhtimisele. Edmondi venna Julesi mälestuseks annab akadeemia alates 1903 iga aasta detsembris, Julesi sünnipäeva paiku välja Goncourti auhinna, mis on kõige prestiižsem prantsuskeelse kirjanduse auhind. See antakse iga aasta parima ilukirjandusliku proosateose eest. Läbi aegade ainsana on Goncourti auhinna kaks korda võitnud Romain Gary.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]