Dreamcast

Allikas: Vikipeedia
Dreamcast
Dreamcast logo.svg
Sega-dreamcast-set.png

Üleval: Logo kasutusel NTSC regioonis.
All: Põhja-Ameerika Dreamcast Euroopa kontrolleri ja VMU-ga
Tootja SEGA
Tüüp mängukonsool
Põlvkond kuues põlvkond
Müüdud ühikuid 10.6 miljonit[1][2]
Meedia CD, 1.2 GB GD-ROM
Protsessor 200 MHz Hitachi SH4 RISC
Salvestusmaht VMU, Nexus Memory Card, Zip Drive (unreleased)
Mälu RAM 16 MB, GPU 8 MB
Graafika 100 MHz PowerVR2 CLX2
Veebiteenused SegaNet, Dreamarena
Enimmüüdud mäng Sonic Adventure, 2.5 miljonit (Juunist 2006)[3]
Eelkäija Sega Saturn

Dreamcast on 128-bitine mängukonsool, mille SEGA andis välja 1998. aasta lõpus Jaapanis ja alates 1999. aasta septembrist oli see kättesaadav ka teistes maades. Dreamcast oli esimene kuuenda põlvkonna videomängukonsool enne Sony PlayStation 2, Microsofti Xboxi ja Nintendo GameCube'i.

Dreamcasti müük oli alguses hea, kuid see vähenes, kui turule tekkis rivaal, milleks oli PlayStation 2. Müük vähenes ja SEGA otsustas 2001. aastal Dreamcasti müügi Põhja-Ameerikas peatada ja loobuti täielikult mängukonsoolide tegemisest ja seega on Dreamcast SEGA viimane konsool. Dreamcasti müük jätkus Euroopas ja Okeaanias 2002. aasta lõpuni, samas Jaapanis aga müüdi konsooli 2007. aasta lõpuni ja ka litsentsitud mängude ost jätkus. Vastavalt Bernie Stolari, endise SEGA Ameerika osakonna presidendi ja tegevjuhi sõnadele Dreamcasti tootmine lõpetati, kuna uus SEGA juhataja tahtis keskenduda tarkvarale.[4]

10,6 miljonit mängukonsooli müüdi üle maailma.

Vaatamata lühikesele elueale on Dreamcast saanud kultuse staatuse oma ajaloo ja funktsioonide tõttu. See oli kaugel oma ajast ees ja on endiselt kõrgelt hinnatud kui online-mängude konsoolide teerajaja – see oli esimene konsool, millel oli sisseehtiatud modem ja interneti toetus online-mängude jaoks.[5][6] 2011. aastal on Dreamcast toetatud erinevate sõltumatute MIL-CD'de väljalasetega.[7]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

1997. aastal oli SEGA Saturn hädas Põhja-Ameerikas ning SEGA president nõudis Jaapani peakorterilt uue platvormi väljatöötamist. Kahele konkureerivale tiimile anti ülesandeks konsooli projekteerimine – ühe eesotsas oli IBM teadlane Tatsuo Yamamoto ja teise eesotsas oli SEGA riistvarainsener Hideki Sato.

Sato grupp valis oma prototüübi jaoks Hitachi SH4 protsessori arhitektuuri ja VideoLogic PowerVR2 graafikaprotsessori. Yamamoto valis ka oma grupiga SH4 protsessori, kuid 3dfx riistvaraga. Esialgu otsustas SEGA kasutada Yamamoto disaini ning mainis 3dfx-ile, et kasutavad nende riistvara oma tulevase konsooli jaoks. Kuid SEGA muutis meelt ning otsustas veidi hiljem, et kasutab PowerVR riistvara. See oli tingitud 3dfx tehniliste andmete lekkimisest toona saladuses olnud Dreamcasti kohta, kui SEGA oli deklareerimas oma IPO-d 1997. aastal.[8] Seda käiku nimetati "kõige rumalamaks veaks videomängude ajaloos".[9]

SEGA masinasse ei jäänud ükski operatsioonisüsteem püsima, vaid need tuli iga mänguga plaadilt uuesti laadida. Eeliseks olevat olnud see, et SEGA arendajad saavad alati kasutada operatsioonisüsteemi koos uute funktsioonide ja jõudluse lisaseadmetega. Mõne Dreamcasti kasutatava mängu operatsioonisüsteem töötati välja kõigest kahe aastaga ja koostöös Microsoftiga. See oli Windows CE optimeeritud versioon, mis toetas DirectX-i. Vastavalt Richard Doherty sõnadele olevat Microsoft juba algusest peale olnud oma Windows CE-ga Dreamcasti operatsioonisüsteemiks.[10] Dreamcasti käivitamisel kõlava meloodia on loonud Jaapani muusik Ryuichi Sakamoto.[11]


Väljaanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dreamcast anti välja 1998. aastal Jaapanis. Põhja-Ameerikasse jõudis ta 9. septembril 1999, 14. septembril jõudis Dreamcast Euroopasse ja 30. novembril Austraaliasse. Vaatamata probleemidele, mis kaasnesid väljaandmisega Jaapanis,[6] kulges Dreamcasti jõudmine Ameerikasse edukalt. Ainuüksi USA-s oli ette tellitud 300 000 konsooli[6] ning SEGA müüs kahe nädalaga veel 500 000 konsooli, kusjuures esimese 24 tunni jooksul müüdi 225 132 mängukonsooli. Kiire müügi ja riistvara nappuse tõttu ei suutnud SEGA kõiki tellimusi täita.

Mängud nagu Soul Calibur, Sonic Adventure, Power Stone, Hydro Thunder, Marvel vs. Capcom, The House of the Dead 2 ja NFL 2K aitasid kaasa Dreamcasti edule esimesel aastal.[12] SEGA Sports mängud aitasid täita augu, mille Electronic Arts mängud olid jätnud.[13] Dreamcasti müük kasvas 2000. aasta juulist septembrini 156,5%, viies SEGA ettepoole Nintendo 64-st.[14] Sama aasta lõpul anti välja Sony PlayStation 2, mis tähendas Dreamcastile edu lõppemist.[15]


Tootmise lõpetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. jaanuaril 2001 teatas SEGA, et Dreamcasti"tootmine lõpetatakse sama aasta märtsis.[16] Viimane mäng, mille SEGA Põhja-Ameerikas välja andis, oli NHL 2K2, mis ilmus 2002. aastal. SEGA teatas, et tal ei ole plaanis järgmise generatsiooni Dreamcasti välja anda. See oli SEGA viimane põige mängukonsoolide valdkonda.

SEGA Euroopa osakond jätkas Dreamcasti toetamist kuni 2002. aastani. Koos BigBen Interactive 'iga anti viimaste seas välja veel sellised mängud nagu Evil Twin: Cyprien's Chronicles, Cannon Spike, Heavy Metal: Geomatrix, Razor Freestyle Scooter ja Conflict Zone.[17] Järgmistel aastatel lekkisid internetti välja andmata jäänud mängud Propeller Arena, Hellgate ja Half-Life.

Dreamcasti tootmine lõppes 2001. aastal, siiski jätkus Jaapanis SEGA renoveeritud süsteemide müük ja 2007. aastani anti välja ka uusi mänge. Paljud neist olid algselt välja töötatud koos SEGA NAOMI-ga, nende hulgas ka SEGA lõplik versioon Dreamcasti algusaastatel ilmunud Sonic Team'i Puyo Puyo Fever 'ist, mis anti välja 24. veebruaril 2004.[18]

Viimased Dreamcasti konsoolid müüs SEGA Drirecti Jaapani osakond 2006. aasta alguses. Viimased Jaapanis avaldatud mängud olid Trigger Heart Exelica ja Karous.[18]

Kolm ülejäänud NAOMI mängu Exzeal, Illmatic Envelope: Illvelo ja Mamonoro pidid olema ka Dreamcast'i mängud, kuid mingil põhjusel otsustas SEGA katkestada GD-ROM'i tootmise.[19]

Dreamcast toetab eniselt koduarendajaid. Tootmise lõpetamisest saadik on vabastatud tuhandetes vabavara ja vabalt kasutatavat tarkvara. Isegi pärast 2007. aastat on avaldatud uusi kommertsmänge (GD-ROM-i asemel CD-ROM-il ja ilma ametliku SEGA litsentsita), eriti silmapaistvad neist on Rush Rush Rally Racing ja Last Hope.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dreamcastil oli omadusi, mis said tulevikukonsoolidele eeskujuks. Kõik mudelid on internetiühendusega, lubades kasutajal internetis sirvida ja mängida online mänge läbi avatud SegaNet'i serveri (Euroopas Dreamarena) – Xbox Live'i eelkäija. ChuChu Rocket! oli Sonic Team'i esimene online multiplayer mäng. Alien Front Online oli esimene konsoolimäng, mis võimaldas mängus teiste mängijatega hääle vahendusel suhelda. Samuti oli võimalik laadida alla erinevaid mängus kasutatavaid esemeid, näiteks tooteid ja missioone sellistele mängudele nagu Phantasy Star Online ja Skies of Arcadia. Jet Set Radio (Dreamcasti originaal) populiseeris käsijoonistuse sarnast (ingl k. cel-shaded) graafikat. Shenmue tutvustas laia ulatusega mänge ja Seaman oli üks esimesi virtuaalse lemmiklooma mänge, mis oli mõeldud konsoolidele.[20] 2009. aastal nimetas IGN Dreamcasti kaheksandaks parimaks videomängude tootjaks 25-st.[21]

Välja on tulnud ka iseseisvad osavusmängud nagu Feet of Fury, Last Hope ja DUX.[22] 10. juunil 2010 teatas SEGA, et Dreamcasti mängud on varsti saadaval ka Xbox Live Arcade'is ja PlayStation Network'is. Esimesed kaks neist on Sonic Adventure ja Crazy Taxi. Neile järgnevad SEGA Bass Fishing ja Space Channel 5 Part 2.[23]

Riistvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dreamcasti mängukonsooli sisevaade sh. optiline seade, toiteplokk, kontrollerite pordid ja jahutusventilaator.
Dreamcasti emaplaat.

Süsteemi protsessoriks on 200 MHz SH-4 koos ODT 128-bitise graafikajõudlusega, 360 MIPS ja 1.4 GFLOPS (ühekordse täpsusega), kasutades vektorgraafika jõudlust. Graafika riistvaraks on PowerVR2 CLX2 kiibistik võimeline 7 miljoniks polügooniks sekundis maksimaalseks esituseks ja trilineaarseks filtreerimiseks. Graafikaefektid sisaldavad pidevat varju, [z-puhver|z-puhvrit]]anti-aliasing filtrit, sõltumatut läbipaistvust ja muhkude kaardistamist. Süsteem toetab umbes 16,78 miljonit värvi (24-bitine)ja kuvab põimitud või progressiivset videot 640x480 eraldusvõimega.

Heli jaoks kasutatakse Yamaha AICA Soundi protsessorit koos a 32-Bit ARM7 RISC kõvakettaga (töötab 45 MHz-l),[24], 64 kanaliga PCM/ADPCM dosaatorit (4:1 tihendatusega), XG MIDI toe ja 128 sammulise DSP-ga.

Dreamcastil on 64 MB 16-bit 100 Mhz põhiline muutmälu, 8 MB 4 × 16-bit 100 MHz videomälu ja 2 MB 16-bit 66 MHz helimälu.[footnotes 1] Riistvara toetab VQ tekstuuri tihendamist kummaski asümptootselt 2bpp või isegi 1bpp.[25]

Süsteem loeb andmeid kasutades 12x maximum speed Yamaha GD-ROM Drive 'i.

Lisaseadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dremcasti kontrolleril on kaks dokiühendust, et saaks kasutada lisaseadmeid – näiteks VMU-d

Üks tähelepanuväärsemaid Dreamcasti lisaseadmeid oli VGA adapter, mis võimaldab mänge mängida arvuti ekraanil või kõrglahutusega teleris. Teised lisad olid näiteks vibreeriv hüppelaud ja VMU, mis võimaldas sätestada erinevate mängude jaoks erinevaid funktsioone. Teatud mängude jaoks olid olemas veel lisakontrollerid.

Enamus piirkondades oli Dreamcastil ka eemaldatav modem. Algsetel Aasia/Jaapani mudelitel ja kõikidel PAL mudelitel oli edastuskiiruseks 33,6 kbit/s. Konsoolidel, mida müüdi Jaapanis ja USA-s pärast 9.septembrit 1999 oli 56 kbit/s modem. Brasiilias Tec Toy litsentsi alusel toodetud mudelitel ei olnud eraldi modemit. Tavalist modemit oli võimalik asendada lairiba adapteriga, mida müüdi eraldi.

Toodetud on ka erikaabel, mis võimaldab Dreamcastil suhelda The Neo Geo Pocket Color'iga,[26][27] aga The Neo Geo Pocket Color ei õnnestunud lääneregioonides. Samuti olid väga vähesed mängud, millele kaabel kasuks oli.

Mängud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2007. aasta novembrist on Dreamcasti 688 mängu kättesaadavad tema raamatukogust ja mitteametlikke, eraldiseisvaid mänge vabastavad praegugi teatud ettevõtted.[28] Mänge müüdi aardekarpides. Euroopas olid aardekarbid kaks korda paksemad, kui Ameerikas. Tõenäoliselt selle pärast, et mahutada ära paks, mitmekeelne kasutusjuhend. Erinevalt USA aardekarpidest, millel oli tavaliselt üks lahtikäiv kaas, oli Euroopa omadel kaks ja said mahutada kahte ketast.

Ametlike mängude hulgas oli ka mänge, mida sai mängida internetis. Online-serverid olid SegaNeti, Dreamarena ja GameSpy võrkudes. Võrgumängude toetus oli eriti suur Jaapanis, kus anti välja ka võrguühilduvaid mänge, näiteks Tech Romancer ja Project Justice. Veebibrauserid on välja töötanud eraldiseisvad firmad nagu Planetweb, et lubada funktsioonide nagu Java, üleslaadimise, filmide ja hiirekasutuse toetust. Dreamarena's olid mängud nagu Sonic Adventure ja ChuChu Rocket!.

On kuus mängu, mida saab ikka veel võrgus mängida. Quake III Arena ja Maximum Pool on endiselt mitmes serveris kättesaadavad. 4x4 Evolution ja Starlancer on kättesaadavad GameSpy serverite kaudu. Ka SEGA Swirl 'i saab e-posti vahendusel võrgus mängida ja Phantasy Star Online 'i on võimalik mängida eraserverites.

Mudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Limiteeritud must "Sega Sports"'i mudel.

Lühikese tootmisaja tõttu toodeti ainult mõned ametlikud mudelid. Peamised 1999. aastal välja lastud mudelid olid halli värvi. Hilisemate mudelite kõvaketastel oli suurem kaitse piraatluse vastu. PAL regioonis oli Dreamcasti logo sinine, et vältida kaubamärgi vaidlusi videomängu/DVD tootja Tivola -ga, kelle logoks oli ka punane keerd. Teatud piirkondades lasti välja erilisi Dreamcasti mudeleid. Põhja-Ameerikas oli limiteeritud väljalaskeks must Dreamcast, mille kaanel Dreamcasti logo all oli SEGA Sports 'i logo, mis sobis kokku kontrollerite peal olevate SEGA Sports kaubamärgiga. Electronics Boutique pakkus sinist Dreamcasti oma kodulehel.

Palju oli Jaapani mudeleid, sealhulgas ka Sakura Taisen 'i versioon. Hello Kitty versioon anti välja 2000. aastal ja oma vähesuse tõttu on ta muutunud haruldaseks kollektsiooni osaks. Mäng sisaldas klaviatuuri, kontrollerit, VMU-d, hiirt ja Hello Kitty mängu. Kaks Dreamcasti limiteeritud versiooni põhinevad Capcom'i Resident Evil Code: Veronica 'l – üks neist roosa "Claire Redfieldi" mudel, koos VMU-ga ja teine tumesinine mudel samuti koos VMU-ga, mõlemal oli kaasas ka mängu koopia. Viimased Dreamcasti mudelid olid kuldset värvi.

Allmärkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Käesolevas artikklis tähistame tavalised arvutimälu eesliited base-2 väärtusega mille kohaselt "kilobait" (kB) = 210 baiti, "megabait" (MB) = 220 baiti.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Blake Snow (4. mai 2007). "The 10 Worst-Selling Consoles of All Time". GamePro. Vaadatud 28.10.2007.
  2. Russell Carroll (6. september 2005). "Good Enough: Why graphics aren't number one". Game Tunnel. Vaadatud 28.10.2007.
  3. Daniel Boutros (4. august 2006). "Sonic Adventure". A Detailed Cross-Examination of Yesterday and Today's Best-Selling Platform Games. Gamasutra. Vaadatud 28.10.2007.
  4. Krell, Bobby. "Q&A: Former Sega president on Dreamcast's failure, pranks against sony, his ouster, and more". Bitmob.com. Vaadatud 7.09.2011.
  5. "Dreamcast Connects Console Gamers". GameSpy (July 2003). Vaadatud 19.07.2007.
  6. 6,0 6,1 6,2 "Sega Dreamcast".
  7. "Keeping The Dream Alive: The Men Behind Dreamcast Homebrew". Gamasutra (May 2011). Vaadatud 15.05.2011.
  8. "3Dfx's Initial Public Offering". Vaadatud 7.09.2011.
  9. "Gamespy 3dfx's Dream is Cast Aside". Archive.gamespy.com. Vaadatud 7.09.2011.
  10. "Windows CE notably absent from Dreamcast launch.". CNET.com. Vaadatud 21.05.2010.
  11. "Interview with Kenji Eno.". Gamespot (1. juuni 2000). Vaadatud 2010-21-09.
  12. "Dreamcast Museum". Chronicgames.net. Vaadatud 11.08.2008.
  13. "Sega Sports NFL 2K1 Outsells the Competition on Its Debut; First Ever Online Console Game NFL 2K1 Becomes Number One Football Game This Fall", Business Wire (November 28, 2000). Vaadatud 2008-08-19. Originaali arhiivikoopia seisuga 2012-07-14. 
  14. "Price Cut Leads to Surge in Dreamcast Sales". Manjiro Works. Vaadatud 19.08.2008.
  15. "PlayStation 2 Timeline". GameSpy. Vaadatud 19.08.2008.
  16. "Sega Scraps the Dreamcast", BBC (2001-01-31). Vaadatud 2008-08-22. 
  17. "BigBen Interactive S.A. – Company Profile, Information, Business Description, History, Background Information on BigBen Interactive S.A". Referenceforbusiness.com. Vaadatud 7.09.2011.
  18. 18,0 18,1 "Sega of Japan Dreamcast Release List". Sega of Japan. Vaadatud 12.08.2009.
  19. "DCS | Main / ComingSoon browse". Web.archive.org (21. juuni 2008). Vaadatud 7.09.2011.
  20. "How Dreamcast changed the video game world". segabits.com (9. september 2010). Vaadatud 16.09.2010.
  21. "Dreamcast is number 8". IGN. Vaadatud 7.09.2011.
  22. "Behind The Scenes With DUX: The Upcoming Dreamcast Shooter | RetroGaming with Racketboy". Racketboy.com. Vaadatud 7.09.2011.
  23. "Sega bringing Dreamcast library to PS3, Xbox 360", USA Today (2010-06-10). 
  24. "Sega Dreamcast Review Part 1". FiringSquad.com (7. september 1999). Vaadatud 19.07.2007.
  25. "Texture Compression using Low-Frequency Signal Modulation". ACM/Eurographics (26. juuli 2003).
  26. "Neo-Geo Pocket Color (NGPC) Dreamcast Link Guide by Razorclaw X". GameFAQs. Vaadatud 7.09.2011.
  27. "DCS | Main / NeoGeoPocketLinkCable browse". Web.archive.org (3. juuni 2008). Vaadatud 7.09.2011.
  28. MobyGames Staff:"MobyGames Game Browser — Dreamcast". MobyGames (2006). Vaadatud 7.08.2006.