Destilleerimine

Allikas: Vikipeedia
Laboratoorne destilleerimisseade.
1 – soojusallikas,
2 – destillatsiooni kolb,
3 – destillatsiooni pealis (deflegmaatoriga),
4 – termomeeter,
5 – Liebigi jahuti (kondensaator),
6 – jahutusvee sisend,
7 – jahutusvee väljund,
8 – destillaadi vastuvõtja,
9 – ühendus vaakumpumbaga,
10 – allonž (piip),
11-13 – küttekeha koos temperatuuri ja segamiskiiruse regulaatoritega,
14 – õli- (või liiva- või vee-)vann,
15 – magnetsegaja (või muud inertsed lisandid ühtlase keemise tagamiseks),
16 – jahutusnõu

Destilleerimiseks ehk destillatsiooniks nimetatakse vedeliku aurustamist keetmisel ja sellele järgnevat kondenseerimist vastuvõtjasse. See on vedelate segude korral kasutatav lahutamise (puhastamise) meetod, mis põhineb keevas segus komponentide lenduvuse erinevusel. Destillatsioon on füüsikaline lahutusmeetod, mitte keemiline reaktsioon.

Seadet, mille abil vedelikke eraldatakse lahusest, nimetatakse destilleerimisseadeks ehk destillaatoriks.

Selle protsessi puhul lahutatavat segu keedetakse, aurufaas on kergemini lenduvate komponentide poolest rikkam kui vedel faas, tekkivad aurud kondenseeritakse ja kogutakse destillaadina, mille koostis on sarnane aurufaasiga.

Erinevatel ainetel on erinev keemistemperatuur. Aine hakkab keema temperatuuril, mille juures tema aururõhk saab võrdseks välisrõhuga. See kehtib ka ainete segu korral. Komponendi aururõhk sõltub tema moolkontsentratsioonist ainete segus. Raoult'i ja Daltoni seadustest lähtudes tuleneb võrrand:

PA = PA0 • X ,

kus X on komponendi moolkontsentratsioon vedelas faasis; PA0 on puhta komponendi A aururõhk; PA komponendi aururõhk segus. Reaalsetes süsteemides kehtib see võrrand ligikaudu.

Keemialaborites ja keemiatööstustes on destillatsioon väga palju kasutatav protsess ning välja on töötatud erinevaid võimalusi pakkuvad meetodid. Destillatsiooni võib teostada nii pideva (tavaliselt tööstuses) kui ka perioodilise (tavaliselt laboris) protsessina.

Destillatsiooni meetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Destillatsiooni aparatuuri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kanger, T.; Laasik, M. (koost). Orgaanilise keemia praktikum. Laboritehnika. Tallinn, TTÜ Kirjastus 2004, 54 lk.
  • Timotheus, H.; Tuulmets, A. Orgaanilise sünteesi praktikumi laboratooriumitehnika. Tartu, 1983.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]