Kondensatsioon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib agregaatoleku muutumisest; kondensatsiooniks võidakse nimetada ka kondensatsioonireaktsiooni

Faasisiirete skeem

Kondensatsioon ehk kondenseerumine on aine üleminek gaasilisest agregaatolekust vedelasse (mõne allika järgi veeldumine[1]) või tahkesse (mõne allika järgi härmatumine[2])[1][3].

Mõne allika järgi on kondensatsioon üleminek ainult gaasilisest olekust vedelasse olekusse[4]. Ka ingliskeelses kirjanduses kasutatakse mõistet sublimation selles tähenduses, kusjuures gaasilisest tahkesse minekut tähendab tähistab termin deposition). EE kasutab gaasilisest olekust vedelasse mineku korral terminit "veeldumine", sealjuures mõiste "veeldamine" all mõeldakse gaasilise aine muutmist vedelaks, mitte muutumist (veeldumine). Erinevus on selles, et veeldumine on iseeneslik, veeldamine inimese korraldatud ja juhitud protsess.

Kondensatsioon on võimalik ainult kriitilisest temperatuurist madalamal temperatuuril. Kriitilisest temperatuurist madalamal ja kolmikpunktile vastavast temperatuurist kõrgemal temperatuuril kondenseerub aine vedelasse olekusse ning selle pöördprotsess on aurustumine või keemine. Kolmikpunktile vastavast temperatuurist madalamal temperatuuril kondenseerub aine kristalsesse ehk tahkesse olekusse ja selle pöördprotsess on sublimatsioon. Kondenseerumisega kaasneb aurustumissoojuse või sublimatsioonisoojuse eraldumine.[3]

Tasakaaluliseks kondensatsiooniks on vajalik juba kondenseerunud faasi või kondensatsioonituumade olemasolu. Kondensatsioonituumadeks on tavaliselt kas tolmu osakesed või ioonid.[3]

Vee kondenseerumisel atmosfääris tekivad vihmapiisad ja lumehelbed, samuti pilved, udu, kaste ja härmatis.[3]

Auru kondenseerumist tahke keha, näiteks toru pinnale kasutatakse soojusvahetites. See oleneb suurel määral pinna märgumisest kondensaadi ehk kondenseerunud vedelikuga. Mittemärguvale pinnale jääb vedelik tilkadena ja seda nimetatakse tilkkondensaadiks. Täieliku märgumise korral valgub vedelik üle kogu pinna ja seda nimetatakse kelmekondensaadiks.[3]

Fraktsioneeriv kondenseerimine on meetod, mida kasutatakse gaasisegude lahutamisel fraktsioonideks või puhasteks komponentideks. See meetod põhineb asjaolul, et gaasisegu jahtumisel kondenseeruvad esimesena need komponendid, mis keevad kõrgel temperatuuril, ja seetõttu rikastub jääk madalal temperatuuril keevate komponentidega.[3]

Soojusvahetit, milles aur veeldub või tahkestub, nimetatakse kondensaatoriks. Kondensatsiooniturbiin on niisugune auruturbiin, mille töötsükkel lõpeb auru kondenseerumisega. Kondensatsiooniagregaat on niisugune seadmestik, mis koosneb kondensaatorist ning selle tööks vajalikest pumpadest, torustikest, armatuurist ning reguleerimis- ja mõõteseadmetest. Kõige suuremad kondensatsiooniagregaadid teenindavad soojuselektrijaamade auruturbiine. Kondensatsioonielektrijaam on auruturbiinidega soojuselektrijaam, mis toodab ainult elektrienergiat.[3]

Praktikas on kõige sagedamini ette tulev kondenseerumisnähtus vee kondenseerumine. Sel põhjusel on hakatud kondensatsiooniks nimetama ka kondensatsioonireaktsiooni. See on kahe või enama suhteliselt keerulise ehitusega molekuli liitumist, mille käigus eraldub vee molekul. Tüüpiline näide kondensatsioonireaktsioonist on esterifikatsioon.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia 4. köide, 1989
  2. E. Pärtel. Füüsika mõisted gümnaasiumile (eesti-vene-eesti sõnastik). Tartu Ülikooli Kirjastus 2010
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Tehnikaleksikon, lk 218
  4. Keskkonnasõnaraamat 2004 (vaadatud 18.03.2012)