Lenduvus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lenduvus (keemia))

Lenduvus on mingi aine (keemilise ühendi) omadus, mis näitab, kui kergesti see aine aurustub. Lenduvus näitab molekulide või aatomite võimet eralduda vedelikust või tahkest ainest. Mingil kindlal temperatuuril ained, millel on kõrgem aururõhk, aurustuvad kergemini. Aine aururõhk on tema auru rõhk tasakaaluolekus vedelfaasiga või tahke faasiga.

Vedelike korral nende keemistemperatuur normaalrõhul vastab temperatuurile, mille juures selle vedeliku aururõhk on võrdne atmosfääri rõhuga normaaltingimustel. Aine lenduvus on seda suurem, mida madalam on tema keemistemperatuur. Vedelike korral on need mõisted vahetult seotud ja kvantitatiivne näitaja on keemistemperatuur.

Tavaliselt räägitakse ainete lenduvusest seoses vedelikega, kuid sama mõiste iseloomustab ka tahkeid aineid, mis on võimelised otseselt tahkest olekust üle minema gaasifaasi. Sel juhul on tegu sublimeerumisega: näiteks kuiv jää (süsinikdioksiid), ammooniumkloriid, naftaliin, jood jt.

Suhteline lenduvus näitab vedelike segu korral ühe komponendi aururõhku teise komponendi aururõhu suhtes. Seda karakteristikut kasutatakse tööstuslike destillatsiooniseadmete projekteerimisel. See näitab kui hästi saab kergemini lenduvat komponenti segust destillatsioonil eraldada.

Mõistet lenduvad orgaanilised ühendid (volatile organic compounds, VOCs) kasutatakse nii looduslike (näiteks lõhnaained, eeterlikud õlid) kui ka tööstuslike (näiteks lenduvad naftaproduktid, formaldehüüd) keemiliste ühendite kohta, mis suhteliselt kergesti aurustuvad atmosfääri.

Taimede ürdid, õied ja viljad on enamasti iseloomuliku lõhnaga, mis tuleneb taimele spetsiifiliste lenduvate ühendite komplekti eraldumisest õhku.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]