Demarkatsiooniprobleem

Allikas: Vikipeedia

Demarkatsiooniprobleem on filosoofiline probleem, mis seisneb raskuses leida kriteeriumid, mille järgi saab teadust eristada mitteteadusest, eriti pseudoteadusest. Seda piiritlust nimetatakse teaduse demarkatsiooniks. Probleemipüstitus lähtub eeldusest, et teaduse mõistet saab piiritleda viitamata teaduse päritolule.

Eeldusel, et teadus on tunnetusvahendina eelistatav, seisneb probleemi praktiline tähtsus selles, et nende kriteeriumide alusel saaks õigustada teaduse eelistamist pseudoteadusele näiteks õppekavade koostamisel, kohtuekspertide valikul, teabeallikate valikul poliitiliste otsuste tegemisel ja ravijate valikul.

Teaduse demarkatsiooni raskendab see, et teadus muutub, on heterogeenne ja tal esineb pseudoteadusele iseloomulikke puudusi.[1] Sellepärast on ka demarkatsioon muu hulgas ajasõlteline.

Demarkatsiooni objekt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demarkatsiooni puhul võidakse kõrvutada erinevaid asju:

Pole selge, kas mõni neist lähenemistest on teistele eelistatav.

Derkseni (1993) järgi tuleb demarkeerida pseudoteadlasi, sest teaduslikkusele pretendeerib isik.

Demarkatsioonikriteeriumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loogiline positivism: verifitseeritavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viini ringi loogiliste positivistide verifikatsionismi järgi saab teaduslikku väidet eristada metafüüsilisest väitest selle järgi, et teaduslik väide on verifitseeritav.

Popper: falsifitseeritavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Popperi falsifikatsionistliku vaate järgi on saab teadust demarkeerida pseudoteadusest ja metafüüsikast selle järgi, et teaduslik teooria on falsifitseeritav: "et väiteid või väidete süsteeme saaks pidada teaduslikeks, peavad nad saama olla konfliktis võimalike või mõeldavate vaatlustega"[8]. See võimaldab tema arvates eristada kogemusteaduse väiteid "kõigist teistest väidetest – olgu nad siis religioosse või metafüüsilise iseloomuga või lihtsalt pseudoteaduslikud".

Popperi kriteerium on leitud olevat liiga tugev, sest hea teadus ei pruugi seda rahuldada[9] ja seda võivad rahuldada pseudoteadused[10]. Pseudoteadused võivad vabalt esitada väiteid, mida saab falsifitseerida. Näiteks astroloogiat ja psühhoanalüüsi on falsifitseeritud.

Popperi kaitsjad osutavad sellele, et Popperi jaoks ei olnud falsifitseeritavus teaduslikkuse piisav kriteerium[11]: ta nõudis ka energilisi katseid teooriat proovile panna ja negatiivsete tulemuste aktsepteerimist.

Popper väitis hiljem, et falsifitseeritavus on teaduslikkuse tarvilik ja piisav kriteerium: "Lause (või teooria) on kogemusteaduslik siis ja ainult siis, kui ta on falsifitseeritav." Falsifitseeritavus puutub siin ainult lausete ja lauseklasside loogilisse struktuurisse.[12] Teoreetiline lause on falsifitseeritav siis ja ainult siis, kui ta on loogilises vastuolus mõne empiirilise lausega, mis kirjeldab loogiliselt võimalikku sündmust, mida oleks loogiliselt võimalik vaadelda.[13] Seega ei nõua falsifitseeritavus tegeliku falsifitseerimise võimalikkust.

Popper oli mõnda aega seisukohal, et loodusliku valiku teooria ei ole teaduslik teooria, sest ta väidab midagi lähedast väitele "Ellujääjad jäävad ellu". "Darvinism ei ole testitav teaduslik teooria, vaid metafüüsiline uurimisprogramm."[14] Seda vaadet kritiseerisid evolutsioonibioloogid, osutades sellele, et loodusliku valiku teoorial on olnud palju testidele vastu pidanud ennustusi.[15] Aastal 1977 Darwin College'is peetud loengus ütles ta sellest seisukohast lahti, mööndes, et loodusliku teooria on testitav, kuigi raskesti testitav[16].

Kuhn: mõistatuste lahendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuhni meelest iseloomustas Popper teadust nii, nagu kogu teadus oleks revolutsiooniline[17], nagu kogu aeg oleks kaalul kogu teooria. Teadusele iseloomulik aga on hoopis normaalteadus[18], milles teadlase tegevus ei seisne mitte fundamentaalsete teooriate proovilepanemises, vaid mõistatuste lahendamises. Demarkatsioon peab lähtuma normaalteadusest.[19] Kuhni demarkatsioonikriteerium on võime lahendada mõistatusi. Näiteks astronoomia on vanaajast peale (ennustuste mittetäitumisest ajendatud) mõistatusi lahendanud, astroloogias aga seda pole olnud: ebaõnnestumised ei ole ajendanud püüdeid astroloogia traditsiooni revideerida.[20] Astronoomia on olnud vanaajast saadik teadus, astroloogia aga pole seda kunagi olnud.

Popper ei nõustunud selle kriteeriumiga. Tema meelest lahendavad astroloogid mõistatusi (Popper määratles mõistatused väheoluliste probleemidena, mis rutiini ei mõjuta.) Popperi meelest asendab Kuhn ratsionaalse kriteeriumi sotsioloogilisega.[21]

Lakatos ja teised: teaduse progress[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imre Lakatos leidis, et Popperi demarkatsioonikriteerium on "üpris hämmastav. Teooria võib olla teaduslik isegi juhul, kui tema kasuks ei ole põrmugi tõendeid, ja võib olla pseudoteaduslik isegi juhul, kui kõik kättesaadavad tõendid on tema vastu."[22].

Lakatosi (1970, 1974a, 1974b, 1981) enda kriteerium, mida ta nimetas sofistikeeritud (metodoloogiliseks) falsifikatsionismiks, ei käi eraldi võetud teooria või hüpoteesi kohta, vaid kogu uurimisprogrammi kohta, milles teooriad järjest vahetavad üksteist välja. Progresseeruvas uurimisprogrammis teevad uued teooriad üllatavaid ennustusi, mis leiavad kinnitust; degenereeruvas uurimisprogrammis luuakse teooriaid ainult tuntud faktide seletuseks. Kui uurimisprogramm ei rahulda miinimumnõuet, et igal uuel teoorial on suurem empiiriline sisu kui eelmisel, siis ta on pseudoteaduslik.

Paul Thagardi järgi on teooria või distsipliin pseudoteaduslik juhul, kui 1) teooria ei progresseeru ja 2) "praktiseerijate kogukond teeb vähe katset arendada teooriat probleemide lahenduste suunas, ei näita üles huvi hinnata teooriat teiste teooriate suhtes ning on valikuline kinnituste ja kinnitust mitteleidmiste arvessevõtmisel".[23] Lakatos oleks mitteprogresseeruva distsipliini arvanud pseudoteaduslikuks isegi juhul, kui selle praktiseerijad näevad palju vaeva, et seda progresseeruvaks muuta.

Daniel Rothbart (1990) rõhutas, et tuleb eristada teooria testimisel rakendatavaid standardeid ja standardeid, mille järgi määrata, kas teooriat üldse tuleks testida, (valitavuse kriteeriumid, eligibility criteria). Viimaste hulgas on nõuded, et teooria seletaks kõike seda, mida seletab võistlev teooria, ning et teooriast tuleneks järeldusi, mis on võistleva teooriaga vastuolus. Teooria, mis neid nõudeid ei rahulda, on Rothbarti järgi ebateaduslik.

George Reischi järgi peab teaduslik distsipliin adekvaatselt integreeruma teiste teadustega. Teadusharud on omavahel tugevas seoses, mis põhineb metodoloogial, teoorial, mudelite sarnasusel jne. Näiteks kreatsionism ei ole teaduslik, sest selle põhiprintsiibid ja -uskumused ei ole ühitatavad nendega, mis teadusi seovad ja ühtlustavad. Episteemiline väli on ebateaduslik, kui teda ei saa lülitada väljakujunenud teaduste olemasolevasse võrgustikku.[24]

Merton: episteemilised normid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demarkatsiooniprobleemi kontekstis on vaadeldud ka Robert Mertoni (1942) kirjeldatud eetost ehk vaimu, mida ta on esitanud nelja institutsiooniliste imperatiivide rühmana. Need on:

  • universalism: tõepretensioonidel peavad olema eelnevalt kehtestatud ebaisikulised kriteeriumid, nii et nende aktsepteerimine ja tagasilükkamine ei sõltu isikute isiklikest ja sotsiaalsetest omadustest
  • kommunism: teaduse sisulised tulemused on ühiskondliku koostöö saadused, mistõttu nad ei kuulu üksikisikutele ega rühmadele, vaid kogukondadele
  • mittehuvitatus: teadus ei tohi juhinduda teadlaste isiklikest ja ideoloogilistest motiividest
  • organiseeritud skepsis: teadus lubab teistele institutsioonidele kallite uskumuste erapooletut uurimist

Mitme tingimusega kriteeriumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitme tingimusega kriteeriume on esitanud näiteks Irving Langmuir (1953), Fred Gruenberger (1964), Steven Dutch (1982), Mario Bunge (1982), Daisie Radner ja Michael Radner (1982), Philip Kitcher (1982:30–54), Sven Ove Hansson (1983), J. W. Grove (1985), Paul Thagard (1988), Clark Glymour ja Douglas Stalker (1990), A. A. Derksen (1993, 2001), Gerhard Vollmer (1993), Michael Ruse (1996:300–306) ja Martin Mahner (2007).

Mario Bunge (1982) ja mõne teise autori arvates on mitme tingimusega kriteerium põhimõtteliselt parem.

John Dupré (1993) järgi saab teadust iseloomustada ainult perekondliku sarnasuse alusel ning pole kindlat tunnuste komplekti, mis iseloomustaks igasugust teadust.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Derksen 1993:19.
  2. Popper 1962, 1974.
  3. Lakatos 1974a
  4. Kuhn 1974, Mayo 1996
  5. Bunge 1982, 2001, Mahner 2007.
  6. Siitonen 1984.
  7. Lugg 1992, Morris 1907.
  8. Popper 1962:39.
  9. Hansson 2006. Tavaliselt ei toimu teaduslik uurimistöö niimoodi, et püütakse falsifitseerida mingit hüpoteesi. Väga sageli on tulemus lahtine ja uurijatel ei ole mingit kindlat hüpoteesi.
  10. Agassi 1991, Mahner 2007:518–519.
  11. Feleppa 1990.
  12. Popper 1989:82.
  13. Popper 1989:83.
  14. Popper 1976:168.
  15. Ruse 1977, 2000.
  16. Popper 1978:344.
  17. Kuhn 1974:802
  18. Kuhn 1974:802
  19. Kuhn 1974:802
  20. Kuhn 1974:804
  21. Popper 1974: 1146–1147
  22. Lakatos 1981:117.
  23. Thagard 1978: 228
  24. Reisch 1998.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]