Falsifikatsionism

Allikas: Vikipeedia

Falsifikatsionism on Karl Popperilt pärinev induktsionismi vastustav teadusekäsitus. Selle järgi ei alusta teadus (kogemusteadus) mitte vaatlustest, vaid oletustest, mida teadlased püüavad kriitika ja kontrollimise (vaatluste ja katsete) abil ümber lükata (falsifitseerida). Kui oletus on põhjalikule tõsisele kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks.

Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole falsifikatsionismi järgi võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda.

Popper armastas näiteks tuua Newtoni mehaanikat, mis pidas 1687. aastast, mil see avaldati, kuni umbes 1900. aastani kontrollimisele hästi vastu. Aastatel 1900–1920 aga leiti, et see on ebatäpne, ning seda korrigeeriti relatiivsusteooriale toetudes.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Ernest Nagel[muuda | muuda lähteteksti]

Ernest Nagel (1979:76) leiab, et Popperi "arusaam falsifikatsiooni rollist teooriate kasutamisel ja arendamisel on ülelihtsustus, mis on lähedal teadusliku protseduuri karikatuurile".

Hanssoni falsifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Sven Ove Hansson alustab falsifikatsiooni mõistelisest analüüsist. Kõigepealt peab olema hüpotees, mida falsifitseerida. Siis peab eksperimendil olema binaarne tõlgendusstruktuur, st võimalikud uurimustulemused peavad juba ette jagunema kaheks teineteist välistavaks kategooriaks vastavalt sellele, kas hüpotees läbib testi. See nõue välistab eksploratiivse uurimistöö, mille puhul puudub uurimistulemuste igasugune eelnev kategoriseerimine (näiteks mõne valgu struktuuri kindlakstegemine). Samuti välistatakse uurimustulemuste eelnev kategoriseerimine rohkem kui kaheks sama staatusega kategooriaks. Kui binaarne tõlgendusstruktuur on olemas, siis on ikkagi tarvis ka staatusasümmeetriat: peab olema selge, mis on testitav hüpotees: kumba tulemuste kategooriat peetakse just hüpoteesi toetavaks. Peale selle, Popperi järgi saab hüpoteesi ainult falsifitseerida, mitte aga verifitseerida. Sellest tuleneb kaks nõuet. Esiteks, üks tulemuste kategooriatest on kergemini kinnitatav kui teine (kinnitusasümmeetria). See on ühitatav nii verifikatsionismi kui ka falsifikatsionismiga. Teiseks, hüpoteesi eitus on kinnitatavam kui jaatus (negatiivne ühendus). Falsifikatsionism eeldab, et kõik need neli nõuet on täidetud.

Hansson vaatas läbi ajakirjas Nature 2000. aastal ilmunud 70 artiklit. Ainult kahes artiklis kirjeldatud uurimuses olid kõik nõuded täidetud, ja ühes neist leidis aset falsifikatsioon. Hansson teeb järelduse, et falsifikatsionismist metodoloogilise soovitusena on vähe kasu, sest enamasti ei ole selle eeldused täidetud. Falsifikatsionism on "falsifitseeritud".


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]