Daniel Ortega
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
José Daniel Ortega Saavedra (sündinud 11. novembril 1945) on Nicaragua president.
Ta on pikka aega olnud sandinistide ja Frente Sandinista de Liberación Nacional (FSLN) juht.
Ortega vahistati 1967 aastal süüdistatuna Bank of America filiaali pangaröövis ja vabanes vanglast 1974. aastal vahetusena koos teiste Sandinista vangidega Somocista pantvangide vastu. Olles vangis Managua lähedal El Modelo vanglas, kirjutas ta luuletusi, mille pealkirjaks oli "Ma ei näinud Managuat ajal, mil miniseelikud olid moes".[1]
Peale vabanemist läks ta eksiili Kuubasse, kus tegeles sisside treeninguga. Hiljem läks ta salaja Nicaraguasse tagasi.[2]
Ortega sai Nicaraguas esmakordselt võimule 1979. aastal toimunud sandinistide ülestõusu järel, kukutades Anastasio Somoza Debayle, kes oli alates 1936. aastast Nicaraguat valitsenud Somoza perekonnast.
Novemberis 1984 kuulutas Ortega välja presidendivalimised, mille ta võitis 63 protsendiga häältest ja sai presidendiks 10. jaanuaril 1985. Vaatlejate arvates olid need vabamad ja õiglasemad valimised Nicaragua ajaloos. Ortega esimene valitud presidendi periood oli 1985. kuni 1990, mil tema valitsemist iseloomustasid maareform ja rikkuse ümberjaotamine. Presidendina võitles ta aktiivselt parempoolsete Contra mässulistega, keda toetas USA. See viis ka USA poliitilise skandaalini (Iran-Gate või the Iran Contra Affair), kui Oliver North ja hulk Ronald Reagani administratsiooni liikmeid olid vastu Boland Amendmentile aidates müüa relvi Iraani, ning kasutades seda ära selleks, et finantseerida Contraid. 1980 ja 1989 aastate vahel hukkus üle 30 000 nikaraagualast Sandinistade valitsuse ja Contrate vahelises konfliktis.[3]
1990. aasta presidendivalimistel võitis teda Violeta Chamorro. Samuti kandideeris Ortega edutult presidendiks 1996. ja 2001. aastal kuni võitis presidendivalimised 2006. aastal. Kui eelnevalt iseloomustas Ortegat marksistlik poliitika, siis opositsioonis muutus see pigem mõõdukaks sotsialismiks, mida on mõjutanud ka Roomakatoliku usk. 2006. aastal keelustas Ortega partei Nicaraguas abordid.
1998. aastal avalikustas Daniel Ortega kasutütar Zoilamérica Narváez 48-leheküljelise raporti, mis kirjeldas tema seksuaalset ära kasutamist Ortega poolt süstemaatiliselt 9 aastat järjest, alates sellest kui ta oli 11-aastane. [4] Juhtumit Nicaragua kohtus ei arutatud, kuna Ortegal oli parlamendiliikmena immuunsus ja 5-aastane seksuaalse ahistamise kohtuse andmise tähtaeg oli ületatud. Narváez'i kaebust arutati Inter American Human Rights Commissionis 4. märts 2002.[5]
[redigeeri] Viited
- ↑ Vulliamy, Ed. "Nicaragua's Daniel Ortega; In the Lions' Den Again". Välja otsitud 2008-01-15.
- ↑ "Hispanic Heritage in the Americas: Ortega, Daniel", Encyclopædia Britannica. Välja otsitud 2007-05-11.
- ↑ Thomas Walker, Nicaragua: Living in the Shadow of the Eagle, 4th Ed. (Westview Press, 2003)
- ↑ Hilton, Isabel (1999-04-19). "The sins of Nicaragua's fathers", BBC News. Välja otsitud 2007-03-04.
- ↑ "Zoilamerica Narvaez presents her case at the Inter-American", NicaNet (11. märts 2002). Välja otsitud 11. mai 2007.
| Eelnev: Anastasio Somoza Debayle |
Nicaragua president 1985 - 1990 |
Järgnev: Violeta Barrios de Chamorro |
| Eelnev: Enrique Bolaños |
Nicaragua president alates 2007 |
Järgnev: — |
