Belutši keel

Allikas: Vikipeedia

Belutši keel on makrokeel, mis jaguneb lõuna-belutši keeleks, ida-belutši keeleks ja lääne-belutši keeleks. Belutši keel kasutab araabia kirja.[1] Keel kuulub indoeuroopa keelkonna indoiraani keelte haru iraani keelte rühma.

Belutši keel on peamine esimese või teise keelena räägitav keel belutšide seas Belutšistanis, mis hõlmab Pakistani edelaosa, Iraani kaguosa ja Afganistani äärmise lõunaosa alad.[2]

Lõuna-belutši keelt kõneldakse Lõuna-Sindhis ja Karachis, mis asuvad Pakistanis, samuti Iraanis, Omaanis ja Araabia Ühendemiraatides.[3] Ida-belutši keelt kõneldakse Loode-Sindhis, Edela-Punjabis ja ka Indias.[4] Lääne-belutši keelt kõneldakse Afganistanis, Iraanis, Türkmenistanis ja Tadžikistanis.[5]

Moderniranianlanguagesmap.jpg

Belutši keelt räägib kokku 7 005 640 inimest.[6] Nendest 3 405 000 räägib lõuna-belutši keelt[7], 1 800 800 ida-belutši keelt[8] ja 1 799 840 lääne-belutši keelt.[9]

Arvsõnad 1-10[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. یک (YAAKE)
  2. دو (DO)
  3. سے (SAY)
  4. چار (CHAAR)
  5. پنچ (PANCH)
  6. SHASH
  7. ہفت (HAPTH)
  8. ہشت (HASHT)
  9. نُہ (NOH)
  10. دَہ (DAH)

Foneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vokaalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Belutši häälikusüsteemis on vähemalt kaheksa vokaali: viis pikka ja kolm lühikest. Pikad vokaalid on /aː/, /eː/, /iː/, /oː/ ja /uː/. Lühikesed vokaalid on /a/, /i/ ja /u/. Lühikestel vokaalidel on rohkem tsentraliseeritud foneetiline kvaliteet kui pikkadel. Lõuna-belutši keeles on ka nasaalsed täishäälikud, peamiselt /ẽː/ ja /ãː/.

Konsonandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konsonantide /s/, /z/, /n/, /ɾ/ ja /l/ häälduskoht on lääne-belutši keeles väidetavalt hambasompude juures, kuid lõuna-belutši keeles on vähemalt /ɾ/ hammashäälik. Sulghäälikud /t/ ja /d/ on väidetavalt mõlemas dialektis hammashäälikud.

Grammatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Normaalne sõnade järjestus on subjekt-objekt-verb. Nagu paljude teiste indo-iraani keelte puhul, jälgib belutši keel osaliselt ergatiivset malli (sihitu tegusõna alus käitub nagu sihilise tegusõna sihitis). Olevikus ja tulevikus on belutši keeles alus nimetavas käändes ja sihitis on sihitavas käändes. Minevikus aga on sihiliste tegusõnade alused märgitud kaudseks kõneviisiks ja tegusõnad vastavad sihitisele.[10] Selle tõttu on belutši keele süntaks ja morfoloogia eesti keelest erinevad.

Belutši keele näiteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • man ki handitun a hum handitant – kui mina naersin, naersid nemad ka.[11]
  • Ta’ee Louge mardum choon naa.n.? – kuidas su perel läheb?
  • Dura’ein louge madum vash-daad jooraa.n? –kõigil läheb kodus hästi.[12]

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et belutši keel on arenenud aastatel 200–700 eKr hääbunud keelest (Partia keel)[viide?], mida räägiti Partia impeeriumi territooriumil. See aitaks seletada seda, miks belutši keele lähimad sugulaskeeled on kurdi ja pärsia (farsi) keeled. Mitte ükski riik, milles belutši keelt räägitakse, ei ole andnud belutši keelele ametliku keele staatust, seda ei kasutata nende riikide haridussüsteemis. Olgugi, et belutši keel on peamine räägitav keel Belutšistanis, ei õpetata seda koolides õpetajate vähesuse, lapsevanemate toetuse puudumise ja teiste keelegruppide konkureerimise surve tõttu. Belutši keeles on ajalehti, ajakirju ja ka ilukirjandust, aga kirjanduse hulk moodustab vaid 1%. Raadio osatähtus on olnud väga oluline keele kolme dialekti edendamises. Praegusel ajal jääb belutši keel peamiselt kodu ja kohaliku kogukonna keeleks.[13]

Enne 19. sajandit ei olnud see keel kirjakeeles levinud. Esimene belutšikeelne luulekogumik Gulbang avaldati 1951. Selle kirjutas Mir Gul Khan Nasir. Hiljem kirjutas Sayad Zahurshah Hashomi kõikehõlmava juhise Urdu Araabia kirjast ja standardiseeris selle Pakistanis kui belutši ortograafia.[14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]