Bahama masksäälik

Allikas: Vikipeedia
Bahama masksäälik
Bahama Yellowthroat (Geothlypis rostrata) held in hand, side view.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Sääliklased Parulidae
Perekond: Masksäälik Geothlypis
Liik: Bahama masksäälik
Ladinakeelne nimetus
Geothlypis rostrata
Bryant 1867
Geothlypis rostrata map.svg

Bahama masksäälik (Geothlypis rostrata) on sääliklaste sugukonda masksääliku perekonda kuuluv lind.

Liigi levila piirdub Bahama saartega, kus ta on paigalind. Ta on lähedane põhja-masksääliku, tamaulipase masksääliku ja kalifornia masksäälikuga, moodustades koos nendega ülemliigi. Teda arvati varem nende kolme liigiga ühte kuuluvaks.

Bahama masksäälik on umbes 15 cm pikk ja suure nokaga. Tema kõige levinum alamliik G. r. rostrata, keda leidub Androsel ja New Providence'il, on oliivrohelise selja ja peamiselt kollase alaosaga, mis pugul on pisut kahvatum. Tal on näol must mask ja kiiru eesosa on hall. Emane näeb välja samamoodi, aga tal ei ole maski, tema kiird on hall ja tema pugu võib olla valkjam.

On ka kaks teist alamliiki. Grand Bahamal, Great Abacol ja selle juurde kuuluvatel saartel elab alamliik G. r. tanneri, millel on kiirul kollakas varjund, ning Eleuthera ja Cati saarel elab alamliik G. r. coryi, mille kiiru eesosa on peamiselt kollane.

Bahama masksäälikut saab talvituvatest põhja-masksäälikutest eristada suuremate mõõtmete, raskema noka ja aeglasemate, rohkem kaalutletutena tunduvate liigutuste järgi. Isaste alaosal on kollane piirkond palju suurem, mask on samuti suurem ja on laienenud kuklale. Emastel on peal hallikas varjund, mida põhja-masksäälikutel pole. Alamliigi G. r. coryi isastel on kiiru eesosa selgesti eristuvalt kollane.

Bahama masksääliku laul on samasugune kui põhja-masksäälikul. Kutsehüüd on pehme džip.

Nagu teisedki masksäälikud, toitub bahama masksäälik madalal taimestikus putukatest ja teistest väikestest selgrootutest.

Bahama masksäälik pesitseb tihedas võsas, tavaliselt kuivemas kohas kui põhja-masksäälik talvitumiseks valib. Bahama masksäälik ehitab kausja pesa madalale taimestikku või kännule ja muneb pessa 2 muna.

Bahama masksäälik pole kuigi arvukas, vähemalt talvituvaid põhja-masksäälikuid on talvel Bahamal märksa rohkem. Siiski tundub, et liik tervikuna ei ole ohus, mistõttu ta arvati soodsas seisundis liikide hulka. Kuid see käib üksnes levinuima alamliigi G. r. rostrata kohta, teised alamliigid on üliharuldased ja on koguni oletatud, et nad surid 20. sajandi lõpus välja.

Esimest korda kirjeldas bahama masksäälikut teaduslikult Henry Bryant 1867.