Anne Frank

Allikas: Vikipeedia
Anne Franki ausammas Amsterdamis.

Annelies Marie "Anne" Frank (12. juuni 1929 Frankfurt – märtsi algus 1945) oli juudi päritolu tüdruk, kes pidas Saksa okupatsiooni ajal Amsterdamis päevikut, mis kajastab ajavahemikku 19421944. Päevikut on hiljem tõlgitud ligi 60 keelde, kaasa arvatud eesti keelde. See on üks enimloetud raamat maailmas.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anne sündis Otto Heinrich Franki (1889–1980) ja Edith Holländeri (1900–1945) teise tütrena. Anne õe nimi oli Margot (1926–1945). Tema sünninimi oli Annelies Marie, kuid perekond ja sõbrad kutsusid teda lihtsalt Anneks. Isa kutsus tütart ka Annelein'iks (tõlkes väike Anne).

Perekond elas Frankfurdi linnaosas, kus oli nii juute kui ka teistest rahvustest elanikke. Lapsed sõbrustasid peamiselt omavanuste juutidega. Frankid olid reformimeelsed juudid, kes küll austasid kõiki judaismi traditsioone, kuid ei käitunud alati kommetele vastavalt. Otto Frank, kes oli olnud Esimeses maailmasõjas Saksa ohvitser, soovis, et lapsed saaksid koolihariduse. Isal oli kodus suur raamatukogu. Nii Anne ema kui isa julgustasid oma tütreid lugema raamatuid.

13. märtsil 1933 toimusid Frankfurdi kohalikus omavalitsuses valimised, mille võitis Adolf Hitleri NSDAP. Vahetult pärast võitu hakkasid toimuma antisemitistlikud demonstratsioonid ning Frankid mõistsid, et Saksamaale ei saa kauaks enam jääda. Hiljem samal aastal kolisid Edith ja tema kaks last Aachenisse, kus elas Edithi ema Rosa Holländer, Otto jäi Frankfurti. Mõne aja pärast sai Frank pakkumise luua Amsterdami oma ettevõte. Otto nõustus sellega ja organiseeris Amsterdami oma perekonnale uue elamispaiga.

1934. aasta veebruaris jõudsid Edith ja lapsed Amsterdami, kus nii Anne kui Margot alustasid õpinguid.

Aastal 1942 hakati juute eriti tugevalt taga kiusama ja Anne perekond peitis end sama aasta juulis Otto Franki büroohoonesse. Pärast kaks aastat redusolekut perekond reedeti ning sakslased viisid nad koonduslaagrisse. Seitse kuud pärast arreteerimist surid Anne ja tema õde Margot Frank Bergen-Belseni koonduslaagris tüüfusesse. Otto Frank oli ainus, kes laagris ellu jäi. Pärast sõda siirdus ta tagasi Amsterdami, kus leidis oma tütre päeviku. Ta avaldas selle hollandi keeles, esialgse pealkirjaga "Het Achterhuis: Dagboekbrieven van 12 Juni 1942 – 1 Augustus 1944".

Anne Franki päevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päevik, mille Anne sai oma 13. sünnipäevaks, räägib tema elust 12. juunist 1942 kuni 1. augustini 1944. Päevik on kirjutatud justkui täiskasvanud ja läbinägeliku isiku poolt, kes oma teoses lahkab nii isiklikke mõtisklusi kui ka üldist elu okupatsiooniperioodil. Selle päeviku tõttu on Anne üks tunnustatumaid ja diskuteeritumaid holokausti ohvreid.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]