Angiotensiin
Angiotensiin[muuda | muuda lähteteksti]
Angiotensiin on peptiidhormoon, mis mängib rolli reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemis (RAAS), reguleerides pika- ja lühiajalist arteriaalset vererõhku. Angiotensiin osaleb ka mitmetes füsioloogilistes protsessides, sealhulgas neerude verevoolu reguleerimises ja keha vedelikutasakaalu tagamises. [1]
Angiotensiin I, prohormoon, on dekapeptiid, koosnedes 10 aminohappest ja selle molekulmass on 1296.5 daltonit (Da). Angiotensiin II tekib prohormooni C-terminaalsest otsast kahe aminohappe eemaldamisel, koosnedes kaheksast aminohappest ja selle molekulmass on 1046.2 Da. [2][3]
Angiotensiini struktuur ja funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Angiotensiin I[muuda | muuda lähteteksti]
Angiotensiin I tekib angiotensinogeeni lagunemisel, mida indutseerib reniin. Angiotensiin I olemasolu on eelduseks angiotensiin II tekkele. Angiotensiin I kõrge tase organismis soodustab katehhoolamiinide, adrenaliini ja noradrenaliini sünteesi. [2] [4]
Angiotensiin II[muuda | muuda lähteteksti]
Angiotensiini konverteeriv ensüüm katalüüsib angiotensiin I konversiooni bioloogiliselt aktiivseks angiotensiin II-ks, mis on RAAS-i olulisim lõpp-produkt [3][5][4]. Angiotensiin II seondub retseptorite AT1 ja AT2-ga ja hormooni ülesandeks on vasokonstriktsioon ehk veresoonte ahendamine, sealjuures aldosterooni sünteesi ja vabanemise stimuleerimine neerupealiste koortes. Angiotensiin II lagundab potentsiaalset vasodilataatorit bradükiniini. Lisaks stimuleerib hormoon rakkude proliferatsiooni, sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumis ning põhjustab hüpertroofiat südames, neerudes ja veresoontes. [5][4]
Lisaks angiotensiin I ja II-le sünteesitakse ka väiksema bioloogilise aktiivsusega peptiide angiotensiin III ja IV. [6]
Füsioloogiline toime[muuda | muuda lähteteksti]
Angiotensiin II reguleerib vererõhku suurendades südamekoormust ja ahendades arterioole. Aldosterooni sünteesi stimuleerides suurendab see naatriumi ja vee reabsorptsiooni neerudes. Angiotensiin tagab optimaalse verefiltratsiooni ja elektrolüütide tasakaalu säilimise, omakorda mõjutades neerude glomerulaarfiltratsiooni kiirust ja podotsüütide barjäärifunktsiooni. [7]
Angiotensiini düsregulatsioon võib kaasa tuua mitmesuguseid terviseprobleeme, sealhulgas kõrgvererõhktõve, neeruhaiguseid ja südamepuudulikkust. Angiotensiin II mõjutab glükoosi homöstaasi düsregulatsiooni organismis ja võib põhjustada insuliiniresistentsust, sealhulgas viia diabeedini. RAAS on tugevalt seotud diabeedikeskkonnaga, kus hüperaktiveeritud RAAS viitab glomerulaarsele hüperfiltratsioonile. Hüpertensiooniga diabeedikute ravis kasutatakse RAAS-i blokaatoreid. Seetõttu on RAAS-i mõjutavad ravimid olulised hüpertensiooni ja muude südame-veresoonkonna haiguste ravis. [7] [8]
Angiotensiin kliinilises rakenduses[muuda | muuda lähteteksti]
Angiotensiini mõju vererõhule ja keha homöostaasile on teinud sellest olulise sihtmärgi hüpertensiooni ja teiste südame-veresoonkonna haiguste ravil. Angiotensiin II retseptorite blokaatorid ehk angiotensiin II retseptorite antagonistid (ARB) ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid (AKE inhibiitorid) on kaks peamist ravimirühma, mis mõjutavad RAAS-i. [4]
ARB-idena kasutatakse näiteks telmisartaani, losartaani, irbesartaani, kandesartaantsileksetiili jt. Need ravimid aitavad alandada vererõhku ja vähendada kardiovaskulaarsete haiguste riski, blokeerides angiotensiini II toimet ja selle mõju veresoonte ahenemisele ning aldosterooni tootmisele. ARB-ide eelis AKE inhibiitorite ees on näiteks RAAS-i selektiivne blokeerimine, kuivõrd angiotensiin II sünteesitakse ka ilma AKE osaluseta. Siiski on ARB-id ja AKE inhibiitorid koostoimel efektiivsemad. [4]
AKE inhibiitorid võimaldavad säilitada bradükiniini vasodilateerivat toimet (inhibeerides selle lagundamist), vähendada angiotensiin II vasokonstriktoorset toimet ja suurendada naatriumi ning vee eritumist. AKE inhibiitoreid kombineeritakse ka kaltsiumikanalite blokaatorite, diureetikumide või β-adrenoblokaatoritega. [5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Le Fevre, M. E., Guild, S-J., Ramchandra, R., Barrett, C. J., Malpas, S. C. (2003). Role of angiotensin II in the neural control of renal function. Hypertension (41), 583–591. doi: 10.1161/01.HYP.0000056600.70321.C5
- ↑ 2,0 2,1 Angiotensin I. PubChem. https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/Angiotensin-I (Vaadatud 21. jaanuar 2024)
- ↑ 3,0 3,1 Angiotensin II. PubChem. https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/Angiotensin-II (Vaadatud 21. jaanuar 2024)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Lapidus, I. (2004). Angiotensiin II retseptorite blokaatorid (antagonistid) ja nende koht tänapäeva kardioloogias. Eesti Arst, 83 (7), 468–472
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Kalda, A. (2009). Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid. Eesti Arst, 88(6), 443−448.
- ↑ Padia, S. H., Kemp, B. A., Howell, N. L., Fournie-Zaluski, M-C., Roques, B. P., Carey, R. M. (2007). Conversion of Renal Angiotensin II to Angiotensin III Is Critical for AT2 Receptor–Mediated Natriuresis In Rats. Hypertension (51), 460–465. doi: 10.1161/HYPERTENSIONAHA.107.103242
- ↑ 7,0 7,1 Luman, M. (2022). Neerukahjustusega diabeetiku ravivõimalused ja -eelistused. Perearst. https://www.med24.ee/sites/default/files/perearst_pdf/47-53.pdf (Vaadatud 21. jaanuar 2024)
- ↑ The Role of Renin–Angiotensin System in Diabetic Cardiomyopathy: A Narrative Review. (2023). Batista, J. P. T., Vilela de Faria, A. O., Ribeiro, T. F. S., Simoes e Silva, A. C. The Role of Renin–Angiotensin System in Diabetic Cardiomyopathy: A Narrative Review. Life 13(7), 1598. https://doi.org/10.3390/life13071598