Andrus Merilo

Allikas: Vikipeedia
Andrus Merilo
Sünniaeg 2. juuni 1973 (50-aastane)
Tallinn
Truudusvanne  Eesti
Teenistus Eesti kaitsevägi
Teenistusaeg 1995–...
Auaste brigaadikindral
Juhtinud
Sõjad/lahingud Iraagi sõda
Afganistani sõda (2001–2021)
Autasud Kotkaristi V klassi teenetemärk mõõkadega
Loend...

Andrus Merilo (sündinud 2. juunil 1973[1] Tallinnas[2]) on Eesti kaitseväelane, auastmelt brigaadikindral, kes on praegune 1. jalaväebrigaadi ülem.

1. juulist 2024 saab temast kindral Martin Heremi järel kaitseväe juhataja.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on lõpetanud 1991. aastal Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi.[1]

1998. aastal läbis ta Soome Reservohvitseride Kursuse, seejärel õppis aastatel 1998–2002 Soome kõrgema maakaitsekoolis kadetikursuse soomusvägede erialal. 2004. aastal lõpetas Ühendkuningriigi ja Madalmaade nooremstaabiohvitseride kursused.[1] 2010. aastal lõpetas ta Ameerika Ühendriikide Maaväe staabikolledži (Intermediate level education[1]) ja 2019. aastal Ühendriikide Maaväe Sõjakolledži.[3]

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1992–1993 läbis Merilo vabatahtlikuna ajateenistuse Võrumaal Meegomäel paiknenud Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis, sai nooremseersandi auastme ja jaoülemana ametikoha.[1][2]

1995. aastal astus ta tegevteenistusse, liitudes telereklaamist "Liitu meiega, näed maailma" innustatuna Balti pataljoni (BALTBAT) koosseisu kuulunud Eesti Rahuvalve Üksikkompaniiga.[4][5][2] Ta alustas teenistus kaadrisõdurina ja tõusis 1997. aastal 1. jalaväerühma jaoülema asetäitjaks ning 1998. aastal jaoülemanaks.[1] 1997. aastal oli ta ka BALTBAT-i koosseisu kuulunud, ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL raames Norra rahuvalvepataljoni (NORBATT) alluvuses Lõuna-Liibanonis teeninud, ESTCOY-1 jaoülema abi.[1]

2002. aastal suundus ta Scoutspataljoni, teenides 2005. aastani rühmaülemana, 2005–2008 kompaniiülemana ja 2008–2010 operatiivjaoskonna ülemana.[1][4] Scoutspataljonis teenides osales Merilo 2003. aastal NATO juhitud rahuvalvemissioonil KFOR, konkreetsemalt Taani pataljoni alluvuses olnud Balti Luureeskadroni BALTSQN-7 ülema abina. Samuti oli ta 2005. aastal Iraagis USA maaväe üksuste koosseisus teeninud kergejalaväerühma ESTPLA-10 ülem ja 2007. aastal Afganistanisis Ühendkuningriigi üksuste koosseisus teeninud, Camp Bastionis paiknenud jalaväekompanii ESTCOY-4 ülem.[1]

2010–2013 oli ta maaväe staabi jalaväeinspektuuri jalaväe staabiohvitser ja 2011–2013 1. jalaväebrigaadi staabi operatiivjaoskonna ülem.[1]

22. aprillist 2013 sai temast Vahur Karuse järel Scoutspataljoni ülem.[4] 1. augustil 2016 andis ta juhtimise üle Tarmo Kundlale.[6]

Ta on olnud kaitseväe peastaabi operatiivosakonna ülem ning juhtinud kaitseväe juhataja administratsiooni.[3] Samuti on Merilo olnud kaitseväe juhataja Riho Terrase sõjalise nõunik. Terras on teda iseloomustanud väga võimeka ohvitserina, kellel oli potentsiaali saada tulevikus kaitseväe juhiks.[7]

17. juunil 2021 võttis ta Vahur Karuselt üle 1. jalaväebrigaadi ülema koha.[8]

Ajakirjanik Kärt Anvelt iseloomustab Merilot brigaadiülemana alluvate kohtlemine võrdväärsetena. Tema juhtimisstiili ohvitserina iseloomustab Anvelti järgi muu hulgas see, et sõjapidamise ja lahinguvalmiduse seisukohalt parasjagu ebaolulised asjad delegeerib ta otsustamiseks vastavatele ekspertidele. Paraadide asemel eelistavat ta aega kulutada väljaõppele metsas.[7]

Kandidatuur kaitseväe juhataja ametikohale[muuda | muuda lähteteksti]

7. veebruaril 2024 esitas kaitseminister Hanno Pevkur Merilo kandidatuuri kaitseväe juhataja kohale Riigikogu riigikaitsekomisjonile arutamiseks ja valitsusele kinnitamiseks.[3] Riigikaitsekomisjon andis 12. veebruaril Merilo kandidatuuri ükshäälse toetuse.[9]

Ajaleht Postimees ja julgeolekuekspert Erkki Koort nimetasid Merilo ettevalmistust ametikohale asumiseks seniste kaitseväe juhatajatega võrreldes kõige paremaks.[10] Nii Martin Heremi kui Riho Terrase käsundusallohvitserina teeninud Risto Fuchsi sõnul oleks Merilo esimene kaitseväe juhataja, kes on läbi teinud sisuliselt kõik tegevteenistuse etapid, tõustes reasõdurist brigaadiülemaks ja omades kogemusi ka staabiohvitserina, muu hulgas näiteks kompanii- ja pataljoniülemana.[7] Merilo kandidatuuri toetanud riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas tõi välja, et Merilol oli kõigist võimalikest kandidaatidest enim vahetut sõjakogemust.[9] Ajakirjanik Mikk Salu nimetas aga Merilo kandidatuuri kompromissiks, viidates mõnede vastaskandidaatide poleemilisusele.[11] Eesti Päevalehe juhtkirjas öeldi, et Merilo on kaitseministri mugavuskandidaat: minister läinud kergemat teed ja eelistanud inimest, kes poliitikutele vähem närvidele käiks.[12] Kärt Anvelt ja Riho Terras Merilot poliitikutele mugavaks kaitseväe juhatajaks ei pidanud.[7]

22. veebruaril 2024 kinnitas Eesti valitsus Merilo järgmiseks kaitseväe juhatajaks, tema ametiaeg algab 1. juunil. Samal päeval allkirjastas kaitseminister Pevkur otsuse, mille järgi saab Merilost 1. märtsil kaitseväe juhataja asetäitja, et tagada talle hea ettevalmistus ameti ülevõtmiseks.[13] 23. veebruaril 2024 ülendati ta brigaadikindraliks.[14]

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Õlak Auaste Kuupäev
lipnik 16. juuli 1999[15]
nooremleitnant 3. juuni 2002[16]
leitnant 12. juuni 2003[17]
kapten 10. detsember 2004 (ajutiselt, missiooni Iraagi Vabadus ajaks)[18]
3. oktoober 2006 (alaliselt)[19]
major 9. veebruar 2010[20]
kolonelleitnant 16. veebruar 2015[21]
kolonel 18. veebruar 2020[22]
brigaadikindral 23. veebruar 2024[14]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teenete- ja rinnamärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti teenetemärgid
Kotkaristi V klassi teenetemärk mõõkadega 6. veebruar 2006[23]
Kaitseministeeriumi III klassi teeneterist[3]
Kaitseväe teenetemärk (lahinguliste teenete eest)[3]
Kaitseväe teeneterist (eeskujuliku teenistuse eest)[3]
Maaväe teenetemärgi I klass – "Kuldrist"[3]
Maaväe teenetemärgi II klass – "Hõberist"[3]
Kaitseliidu teenetemedal eriteenete eest[3]
Kaitseväe peastaabi teeneterist[3]
Rahuoperatsioonide Keskuse teenetemärk[3]
Rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalenute medal[3]
Mälestusmedal "10 aastat taastatud Kaitseväge"[3]
Haavatasaamise tunnusmärk[3]
Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal[3]
Välismaised teenetemärgid
NATO medal teenistuse eest ISAF-is[3]
NATO medal teeenistuse eest KFOR-is[3]
ÜRO medal[3]
Norra maaväe teenetemedal[3]
Rinnamärgid
Scoutspataljoni teenetemärk[3]
1. jalaväebrigaadi rinnamärk[3]
Soome reservohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk[24]

Muu tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Personaalia". Sõdur (2 (71)): 53. 2013 – cit. via Issuu.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Andrus Karnau (16. veebruar 2024). "INTERVJUU > Andrus Merilo: ohvitseripagunid pole olnud minu unistus". Postimees. Vaadatud 17. veebruar 2024.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 "Pevkur esitas kaitseväe uueks juhiks kolonel Andrus Merilo". ERR. 7. veebruar 2024. Vaadatud 8. veebruar 2024.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Liina Metsküla (18. aprill 2013). "Scoutspataljoni asub juhtima major Andrus Merilo". Õhtuleht. Vaadatud 8. veebruar 2024.
  5. ↑ "Scoutspataljoni asub juhtima major Andrus Merilo". Kaitsevägi. 18. aprill 2013. Vaadatud 8. veebruar 2024.
  6. ↑ "Scoutspataljoni juhtimise võttis üle major Tarmo Kundla". ERR. 1. august 2016. Vaadatud 8. veebruar 2024.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Kärt Anvelt (16. veebruar 2024). "„Aastas on tihedamalt jõule kui Merilol närvipurskeid." Kes on tulevane kaitseväe juhataja kolonel Andrus Merilo?". Eesti Päevaleht. Vaadatud 18. veebruar 2024.
  8. ↑ "Kolonel Andrus Merilo sai 1. jalaväebrigaadi uueks ülemaks". ERR. 17. juuni 2021. Vaadatud 8. veebruar 2024.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Riigikaitsekomisjon toetab üksmeelselt Merilo kandidatuuri kaitseväe juhataja kohale". Delfi. 12. veebruar 2024. Vaadatud 12. veebruar 2024.
  10. ↑ "JUHTKIRI ⟩ Meie uus kindral". Postimees. 8. veebruar 2024.
  11. ↑ Mikk Salu (8. veebruar 2024). "ANALÜÜS ⟩ Kolonel Merilo esimene töö: kindralite liigutamine". Postimees. Vaadatud 8. veebruar 2024.
  12. ↑ "JUHTKIRI | Kaitseväe uus juhataja on mugavusvalik". Eesti Päevaleht. 8. veebruar 2024. Vaadatud 11. veebruaril 2024.
  13. ↑ "Valitsus nimetas kolonel Merilo järgmiseks kaitseväe juhatajaks". ERR. 22. veebruar 2024. Vaadatud 22. veebruar 2024.
  14. ↑ 14,0 14,1 "Galerii: president andis Andrus Merilole brigaadikindrali auastme". ERR. 23. veebruar 2024. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  15. ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/91572
  16. ↑ "22. Nooremleitnandi sõjaväelise auastme andmine". Vabariigi Presidendi Kantselei. 3. juuni 2002. Vaadatud 18. veebruar 2024.
  17. ↑ "59. Sõjaväeliste auastmete andmine". Vabariigi Presidendi Kantselei. 12. juuni 2003. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  18. ↑ "105. A. Merilole ajutise sõjaväelise auastme andmine". Vabariigi Presidendi Kantselei. 8. detsember 2004. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  19. ↑ "149. Sõjaväeliste auastmete andmine". Vabariigi Presidendi Kantselei. 3. oktoober 2006. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  20. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine". Riigi Teataja. 9. veebruar 2010. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  21. ↑ "81. Sõjaväeliste auastmete andmine". Vabariigi Presidendi Kantselei. 16. veebruar 2015. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  22. ↑ Sven Randlaid (18. veebruar 2020). "President andis ohvitseridele uued auastmed, Igor Schwedest sai kontradmiral". Postimees. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  23. ↑ "976. Riiklike autasude andmine". Vabariigi Presidendi Kantselei. 6. veebruar 2006. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  24. ↑ "Galerii: president andis Andrus Merilole brigaadikindrali auastme". ERR. 23. veebruar 2024. Vaadatud 23. veebruar 2024.
  25. ↑ "Aasta ohvitseriks sai kapten Andrus Merilo". Õhtuleht. 20. november 2007. Vaadatud 8. veebruar 2024.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andrus_Merilo&oldid=6617663"