Anarhofeminism

Allikas: Vikipeedia

Anarhofeminism kombineerib omavahel anarhismi ja feminismi. Poliitiline liikumine ja terminoloogia sai alguse 1960. aastatel teise laine feminismist. Anarhofeministid näevad patriarhaalsust kui hierarhia manifestatsiooni ja ühte ühiskonna fundamentaalset probleemi. Nad näevad patriarhaarsuse vastases võitluses anarhistliku võitlust riigi vastu.

Anarhofeministid said inspiratsiooni 20. sajandi alguse feministidest nagu Emma Goldman ja Voltairine de Cleyre. Esimese laine feminist Mary Wollstonecraft omas samuti anarhistlikku maailmavaadet ja William Godwini peetakse oluliseks teenäitajaks anarhofeminismile. Hispaania kodusõja ajal olid anarhistidel ja feministidel ühine liikumine Mujeres Libres ("Vabad naised"), milles olid esindatud nii feministlikud kui anarhistlikud ideed. Traditsionaalsed anarhistid-teoreetikud nagu Pierre-Joseph Proudhon ja Mihhail Bakunin kritiseerisid anarhofeministe. Nad ei pidanud patriarhaalsust ühiskonnas mingiks probleemiks ning seotuks kapitalismiga, mis kaob samuti koos kapitalismiga. Proudhon hoopis toetas patriarhaalsust. Ta leidis, et perekond on ühiskonna- ja moraalsuse alustala ning naisel on perekonnas kohustus täita oma traditsionaalset rolli. Anarhofeministide üks olulisemaid aspekte oli opositsioon traditsioonilisele perekonnale, haridusele ja sugude rollidele. Neile ei meeldinud ka mitte hierarhiline perekond ja haridus. Eriti laialt rünnati abielu institutsiooni ja rajasid 1911. aastal New Yorgis Francesc Ferrer i Guàrdia ideedel põhineva Moodsa kooli.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]