Patriarhaalsus

Allikas: Vikipeedia

Patriarhaalsus on termin, mis kirjeldab võimusuhteid meeste ja naiste vahel nii ühiskonnas kui ka eraelus.

Termin "patriarhaalsus" tähendab otsetõlkes isa võimu. Võrdõiguslikkusega seoses on mõiste saanud laiema tähenduse, tähistades meeste autoriteeti nii perekonna sees kui ka väljaspool ning naiste võimaluste piiramist sotsiaalse, poliitilise ja majandussüsteemi kaudu, nii et meeste positsiooni õigustamine tundub seaduslik ja loomulik.

Naist on patriarhaalses mõtteviisis läbi aegade seotud kehaga, bioloogilise looduslähedusega, mitteusaldusväärsusega, alaväärtuslikkusega. Naisi on objektidena vaadeldud ning neile sotsiaalse subjekti positsiooni keelatud just halvustava naise kehale keskendumise kaudu. George Grosz väidab, et sellised mõttekäigud on toiminud essentsialistlikus, mitteajaloolises ja universalistlikus võtmes; sellest võtmest loobudes on tal aga võimalik jõuda uutele lähtepositsioonidele.

Patriarhaalsus on süsteem, mis toimib naiste kehade allutamise kaudu. Näitena võiks tuua 1970. aastaist pärit feministliku loosungi "Get yor laws off my body!" ("Korista oma seadused mu kehalt!"), mida kasutati debatis abordi ja seksuaalse vägivalla üle.

Akadeemiline naisuurimus ja feministlik teooria patriarhaalsusest[muuda | muuda lähteteksti]

Naisteaduste metodoloogia ja teooria on pühendanud viimastel aastakümnetel peatähelepanu just patriarhaalsusele, eriti pärast Kate Milletti raamatu "Sexual Politics" ilmumist 1970. aastal. Kirjandusloolane Kate Millet oli esimene, kes feministlikus teoorias süstemaatiliselt tutvustas patriarhaadi olemust tänapäeva ühiskonnas. Millet arendas patriarhia mõiste patriarhist, suguharu meespealikust, meeste ülemvõimuni perekonnas ja terves ühiskonna struktuuris. Ta kirjeldas meeste võimu ilminguid, naiste alluvust meesvõimule kõikides ühiskonnakihtides, kus ahistamismehhanism on ühiskonnastruktuuridesse nii sisse kasvanud, kus naised ise on õppinud ennast identifitseerima meeste arvamuste ja seisukohtade järgi, nii et meile, kes me selles ühiskonnas elame, kõik paistabki normaalne ja loomulik. Milleti järgi ei pea meeste võim naiste üle olema tegelik mees, sest patriarhaalset survet võivad avaldada ka need naised, kes on omaks võtnud patriarhaalse ellusuhtumise. Seda survet võib avaldada ühiskond ja patriarhaalne sümbolism ühiskonnas, samuti patriarhaalne keelepruuk.

Milleti sõnul tugineb sugupoolte vahekord võimule, meeste võimule naise üle, mis on poliitiline, kuna see läbistab kõik ühiskonna struktuurid riigivalitsusest, rahandusest ja haridussüsteemidest kuni perekondade ja mehe-naise omavaheliste suheteni. Meeste seksuaalne domineerimine on niivõrd universaalne ja kõike läbiv, et see on muutunud ühiskonnale nähtamatuks "kultuurimustriks". Milleti järgi on meeste ülemvõim kõige läbitungivam ja kõikehõlmavam ideoloogia terves kultuuris ning kõige põhilisem võimu vorm, mis läbistab klassi- ja rassierinevusi kõikides struktuurides. Patriarhaalsus püsib pideva mõjutamise kaudu terve inimelu jooksul igas valdkonnas, algab väikelapse ühiskonnastamisega, läbib haridusstruktuurid ja on kindlustatud kultuurisümbolite, kirjanduse, filosoofia ja usulise dogma kaudu. Ta on imbunud läbi kõikidest ühiskonnavaldkondadest niivõrd totaalselt, et on muutunud nähtamatuks katusstruktuuriks meie maailmavaadetes ja ideoloogiates, sest me oleme ennast niimoodi kohandanud ja usume, et see peabki nii olema ja teist võimalust polegi.

Milletil tähendab patriarhaalsus ka meeste majanduslikku võimu ja naisi majanduslikult oma huvides ära kasutamist meeste poolt. Näiteks võib tuua lastekasvatust ja naiste kodust tööd, kus omavahelised rollid on nii jaotatud, et naistele jääb palju suurem koorem olukordades, kus mõlemad töötavad, mis seega takistab naistel oma valitud erialal edasi kõrgemale pääseda. Kuna aga patriarhaalne kultuurimuster on meil nähtamatu ja imikust peale ühiskonna mõjul välja kujunenud, käitume selle järgi automaatselt.

Lääne feministidel läks aastaid, et patriarhaalsuse toimest täielikult aru saada. Ka Ruth Benedict on rõhutanud, et kõikehõlmavaid kultuurimustreid on väga raske näha ja neid peab õppima tabama, et neid enda ümber igapäevases elus märgata ja identifitseerida. Kultuuristereotüüpe on palju kergem tajuda ja analüüsida, kui need on juba oma tähenduse ammendanud ja ühiskond on nendest väljunud. Alles siis hakatakse mõistma, et need polnudki bioloogilised ja kaasasündinud.

Praegu peetakse üheks olulisemaks uurimuseks ajaloolase Gerda Lerneri kaheköitelist monumentaalteost "Women and History", mille esimene köide, "The Creation of Patriarchy", ilmus 1985 ja teine köide, "The Creation of Feminist Consciousness", 1993. Lerner analüüsib patriarhaalse süsteemi ilmingute alglätteid, proovib mõista, kuidas nad tekkisid ja miks nad ikka veel püsivad, mida tähendab meile patriarhaalne ühiskonnastruktuur ning kuidas me tajume oma positsiooni ja võimalusi selles struktuuris. Lerneri hinnangul oleme kuni 1970. aastateni kuulnud peamiselt meeste ja androtsentriliste naiste arvamusi sellest, kuidas peaksime ennast tundma ja mida peaksime tajuma.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]