Kolmanda laine feminism

Allikas: Vikipeedia

Kolmanda laine feminism vahel ka postfeminism (third-wave feminism / postfeminism) on feministliku liikumise vastase kriitika tekkimise aeg 1990ndate alguses. Kuna on saavutatud poliitiline õigus valida, on siiski sooline ebavõrdsus valitavate vahel. Oluline on küsimus ebavõrdsusest ühiskonnas tervikumalt, ehk niinimetatud meesvõim (patriarhaalsus). Arutelul on teema, et seksuaalne identiteet ja sugu on ühiskondlikult konstrueeritud nägemus inimesest ja seepärast ei saa inimest kirjeldada vaid terminiga nagu homoseksuaal, heteroseksuaal, mees või naine.

Vaatamata termini "postfeminism" laiale kasutamisele, on selle tähendus siiski vaidlusalune, see viitaks nagu sellele, et feminismi ajajärk oleks nagu möödas või lõppenud. Osa feministe nagu Susan Faludi ongi rangelt selle termini kasutamise vastu ning ollakse üpris laialt arvamusel, et postfeminism on meedia inspireeritud termin, näiteks: "ühiskonnas, mis suurelt jaolt määratleb ennast meedias inspireeritud kujutluste kaudu, on naisi kerge veenda selles, et feminism on ebamoodne, minevik, ja seepärast ei ole väärt tõsist arutelu."

Postfeminism ongi tegelikult suunatud feminismi teise laine tegevuse kriitikale. Näiteks Rene Denfeld, kes väidab end olevat võrdsuse feministi ja usub, et naised peaksid omama samu võimalusi ja õigusi kui mehedki, nimetab feminismi totalitaarseks ja jäigaks oma vaadetes, mis meenutavat feminismi varajasi aegu. Teine kriitik, Naomi Wolf väidab, et suur osa ettekujutusest feminismist on meedia vastutusel, kes on käiku lasknud vale-, moonutuste- ja karikatuurikampaania selle liikumise vastu, kuid sellele vaatamata ei ole ka feminism ise vaba vastutusest, kuna sel on olnud halb komme tagasi hoida vasturünnakut feminismi kahjustavale meediale, kes loob stereotüüpe, mis paljude naiste arvates on võõrastatavad. Samuti väidab ta, et liikumine peaks olema võimu feminism, mille eesmärgiks peaks olema võrdsus, majanduslik võimustamine ning usaldus tegutseda nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, et eesmärke saavutada.

Postfeminismi iseloomustatakse pluralistliku kontseptsiooniga, et see on duaalsuse asendanud erisustega, konsensuse mitmekesisusega, tõstnud esile ka vähemuste nägemused ja sel moel loonud dünaamilise ja intellektuaalse kliima diskussioonideks. Kuid seda iseloomustatakse ka kui meedia poolt juhitavaks liikumiseks. Ei saa mainimata jätta Germaine Greer'i poolt rõhutatud aspekti, et postfeminism on natuke rohkemat, kui turu poolt juhitav fenomen, kuna kõige võimsamaks olevuseks maailmas pole valitsused, vaid hoopiski rahvusvahelised korporatsioonid, kes näevad naist kui oma valdust. See veenab naisi, et naised võivad omada kõike, nii karjääri, emadust, ilu kui ka suurt seksielu.

Prantsuse kolmanda laine femistid tõid feministliku antiteesi organiteta keha filosoofiale. Selleks oli kujutelm organitest ilma kehata. Maskuliinset erootikat ja pornograafiat köidavad naisekehas ainult mõned strateegilised piirkonnad. Ihu on nagu jaotatud erinevateks sotsiaalseteks rollideks kodus, tööl, puhkehetkel, seksides ja sportides. Ülemust huvitab ajumaht ja käte-osavus, treener muretseb ainult hüppeliigese pärast, laps tahab su kallistusi, sõber neljandat kätt kaardilauda, armuke vaid seksi. Ülemaailmne elundikaubandus aga, millega seoses kergitatakse ohtralt eetilisi ja kriminalistlikke küsimusi, tunneb sihikindlat huvi ainult nende jäsemete ja organite vastu, millel on rahakaid tellijaid. Seega ei huvitu keegi enam kehast, küll aga selle tükeldamisest ning organite ja kudede ekspluateerimisest.

Kolmanda laine feministe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]