Aasia ja Vaikse Ookeani Nõukogu
Aasia ja Vaikse Ookeani Nõukogu (inglise keeles Asian and Pacific Council, ametlik lühend ASPAC) oli Aasia ja Vaikse ookeani regiooni mittekommunistlike riikide konsultatiivne ühendus majandusliku, tehnilise, sotsiaalse ja kultuurilise koostöö arendamiseks.
Ühenduse poliitiline eesmärk oli pakkuda vastukaalu kommunismi levikule Aasias ning takistada Hiina vastuvõtmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Teine eesmärk kukkus täielikult läbi seoses Nixoni doktriini rakendamisega Ameerika Ühendriikide poolt ja Hiina vastuvõtmisega ÜROsse 1971. aastal.[1]
Asutamine ja laialisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Made on väitnud, et nõukogu asutati 14. juunil 1936 ja reorganiseeriti aprillis 1966 Lõuna-Korea algatusel.[2]
Kõigi teiste allikate kohaselt loodi organisatsioon 16. juunil 1966 Lõuna-Korea pealinnas Sŏulis.[3][4]
Organisatsiooni ametliku laialisaatmise kohta andmed puuduvad, ent selle tegevus hääbus aeglaselt 1970. aastatel pärast seda kui ükski liikmesriik ei olnud nõus korraldama 1973. aastal iga-aastast välisministrite nõukogu koosolekut.[5]
Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
ASPACi kõrgeimaks organiks oli korra aastas kogunenud liikmesriikide välisministrite nõukogu. Aastaringselt tegutses organisatsiooni juurde akrediteeritud suursaadikutest koosnev alaline komitee. Peakorter asus Tai pealinnas Bangkokis.[6]
ASPACil oli igas liikmesriigis eraldi sekretariaat ja iga-aastased kohtumised roteerusid riikide vahel, kusjuures sekretariaaditeenust pakkus nii välisministrite nõukogule kui ka alalisele komiteele see riik, kelle territooriumil antud aastal kohtumine aset leidis.[7]
Organisatsiooni tegevus keskendus suures osas autonoomsetele projektidele, mis olid avatud ka ühendusse mitte kuuluvatele riikidele.
Peamised projektid olid Aasia ja Vaikse Ookeani Merenduskoostöö Skeem (APMNCS, keskus Tōkyō), majanduskoostöö keskus (ECOCEN, keskus Bangkok), teaduslike ja tehniliste teenuste register (keskus Canberra), kultuuri- ja sotsiaalküsimuste keskus (asus Sŏulis) ning toiduainete ja väetise tehnoloogia keskus (asus Taibeis). Osa neist projektidest jätkus ka pärast organisatsiooni tegevuse hääbumist.[8]
Liikmeskond[muuda | muuda lähteteksti]
Organisatsiooni liikmed olid:[9][10]
- Austraalia
- Filipiinid
- Jaapan
- Lõuna-Korea
- Lõuna-Vietnam – astus välja 1975. aastal pärast kommunistide võitu Vietnami sõjas
- Malaisia – astus välja 1973. aastal
- Tai
- Taiwan
- Uus-Meremaa
Laos kuulus aastani 1975 organisatsiooni vaatlejana.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Camilleri, Joseph A. Regionalism in the new Asia-Pacific Order. Cheltenham ; Northampton, MA : Edward Elgar Publishing, 2003. P. 60
- ↑ Made, Tiit. Rahvusvahelised organisatsioonid. Tallinn : Eesti Raamat, 1985. Lk 21.
- ↑ Britannica Calendar of Events: June 16, 1966.
- ↑ Peaslee, Amos Jenkins ; Peaslee, Dorothy. International Governmental Organizations. Part 1. Volume 1. The Hague : Martinus Nijhoff, 1979. P. 90.
- ↑ Camilleri, 2003, p. 60.
- ↑ Made, 1985, lk 21–22.
- ↑ Peaslee, 1979, p. 90.
- ↑ Camilleri, 2003, p. 60.
- ↑ Made, 1985, lk 21.
- ↑ Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 1 : A–Cent. Tallinn : Valgus, 1985. Lk 32.