Şaddām Ḩusayn
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2015) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Hüüdnimi |
"Bagdadi lihunik" "Vic" (tuletatud väljendist very important criminal – 'väga tähtis kurjategija') |
|---|---|
| Sünniaeg | 28. aprill 1937 |
| Surmaaeg | 30. detsember 2006 |
| Truudusvanne |
 Iraak |
| Teenistus |
Iraagi relvajõud |
| Auaste | marssal |
Şaddām Ḩusayn ‘Abd al-Majīd at-Tikrītī (صدام حسين عبد المجيد التكريتي) [sadd'aam hus'ain abd al madž'iid at tikriit'ii] (28. aprill 1937 – 30. detsember 2006), lihtsustatud nimekujuga Saddam Hussein, oli Iraagi president 1979–2003 ning Iraagi peaminister 1979–1991 ja 1994–2003.
2003. aasta Iraagi sõja ajal kukutati ta USA ja tema liitlaste poolt. Hiljem ta vangistati, mõisteti surma ja hukati.
Maine
[muuda | muuda lähteteksti]Läänes on teda enamasti peetud autokraatlikuks despoodiks, ent araabia maailmas on temasse suhtutud segaste tunnetega. Ühelt poolt on seal vaadatud hästi sellele, et ta toetas natsionalistlikku panarabismi ning keeldus allumast USA ja tema liitlaste survele, ning tunnustatud tema rolli Iraagi majanduslikul moderniseerimisel. Teisalt on põlatud tema ba‘athistliku režiimi poliitikat: paljude islami usukommete täitmise keelamist ning vähemuste ja tegelike või arvatavate poliitiliste vaenlaste julma kohtlemist. Ḩusayni suhtutakse pooldavalt Palestiina rahva hulgas, kuna ta toetas neid oma valitsusajal nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sotsiaalselt.
Lapsepõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Şaddām sündis 28. aprillil 1937 Iraagis Tikrīti provintsis Al-Awja külas lambakarjuste perekonnas. Tema ema püüdis rasedust katkestada[viide?], kuid see ei õnnestunud, mistõttu laps sai nimeks Şaddām, mis tähendab araabia keeles vastuastujat.
Hiljem olid tema kodulinnast pärit sugulased tema kõige mõjuvõimsamad nõuandjad ja toetajad ning neid hakati kutsuma Tikrīti maffiaks.
Oma isa Ḩusayn al-Majidiga Şaddām ei kohtunud, sest too kas suri või jäi kadunuks enne Şaddāmi sündimist. Şaddāmi ema Subha Tulfah al-Mussallat abiellus uuesti ning peagi sai Şaddām endale kolm poolvenda. Võõrasisa Ibrahim al-Hassan kohtles Şaddāmi karmilt ning sundis teda enda heaks varastama.
Şaddāmi poolvennast Barzan Ibrahim Hasanist sai Iraagi salapolitsei ülem ja suursaadik ÜRO juures Genfis. Teisest poolvennast, Sabawi Ibrahim Hasanist, sai Iraagi luureülem ja kolmandast poolvennast, Watban Ibrahim Hasanist, Iraagi siseminister. Barzani ja Watbani arreteerisid liitlasväed.
Poliitiliste vaadete kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Şaddām oli kümneaastane, asus ta elama Bagdadi oma onu Khairallah Tulfah' juurde, kes oli tõsiusklik sunniit. Şaddām õppis onult, et vaenlastele ei tohi kunagi alla anda, ükskõik kui suur ülekaal neil ka poleks. 1955[küsitav] astus ta keskkooliõpilasena Ba'athi parteisse, kus ta sai varsti tuntuks oma julmuse poolest. 19-aastaselt sooritas ta oma esimese mõrva.
Türgi impeeriumi kokkuvarisemine pärast Esimest maailmasõda ja hiljem Briti vägede taandumine ning linnastumine ja moderniseerumine, mis vallandasid sotsiaalsed muutused, aitasid kaasa noore Şaddāmi revolutsiooniliste vaadete kujunemisele. Märtsis 1949 kõrvaldasid sõjaväelased võimult Süüria korrumpeerunud tsiviilvalitsuse, Egiptuses tuli 1952 võimule Gamal Abdel Nasser, ning järg oli jõudmas Iraagi ja Liibüa monarhia kätte. Kui 1958 Iraagis monarhia kukutati, hakkasid uued klassid välja tõrjuma konservatiivseid monarhiste, vanu suguvõsasid ja kaupmehi.
Nasseri populistlik natsionalistlik panarabism Egiptuses ning revolutsioonimöll Iraagis avaldasid Şaddām Ḩusaynile mõju, mis kestis tema režiimi viimaste päevadeni. Nasser natsionaliseeris Suessi kanali ning püüdis Egiptust moderniseerida ja araabia maailma poliitiliselt ühendada.
Şaddām Ḩusayn astus Ba'athi parteisse 1957[küsitav]. Aastal 1958 kukutas kuninga mitte-baathistlik rühmitus, mida juhtis kindral Abdul Karim Qassim. Ent veendunumad natsionalistid võitlesid uue režiimi vastu. 1959 osales Şaddām atentaadis peaminister Qassimile. Şaddām sai kuuli jalga, ent ta eemaldas ise kuuli ning tal õnnestus põgeneda jalgsi Süüriasse; hiljem põgenes ta Nasseri Egiptusse. Şaddām mõisteti tagaselja surma.
Eksiilis õppis Şaddām Ḩusayn Kairo ülikoolis õigusteadust. 1968 lõpetas ta samal alal ka Bagdadi ülikooli.
Võimule saamine
[muuda | muuda lähteteksti]Şaddām Ḩusayn tuli Iraagis esimest korda võimule 1963. aasta baathistliku revolutsiooni (14. ramadaani revolutsioon 8. veebruaril) käigus. Ent uus režiim, mida vaevasid parteisisesed lahkhelid, kukutati seitsme-kaheksa kuu pärast. Pärast võimuvahetust Şaddām vangistati 1964, kuid 1967 ta põgenes vanglast. Paljud biograafid rõhutavad, et Şaddām ei unustanud kunagi partei esimese võimuoleku aegseid sisepingeid, ning hoidis partei ühtsust ja püüdis halastamatu otsustavusega säilitada võimu ja tagada sotsiaalset stabiilsust.
1968 aitas ta juhtida edukat ja mittevägivaldset baathistlikku riigipööret. Şaddām määrati kõrgeima Iraagi võimuorgani Revolutsioonilise Väejuhatuse nõukogu aseesimeheks ja Iraagi asepresidendiks. 1970 sõlmis Şaddām Ḩusayn läbirääkimiste tulemusena relvarahu kurdi mässulistega, lubades neile ulatuslikku autonoomiat. Kuna relvarahu leppeid ei täidetud, toimus 1974 kurdide ülestõus valitsusvägede vastu. 1973 nimetati ta Iraagi relvajõudude kindraliks.
Şaddāmil raskendas võimu kindlustamist pärast 1968. aastat Iraagi ühiskonna jagunemine etniliselt, usuliselt ja keeleliselt erinevateks leerideks, kes olid omavahel vaenujalal. Need olid araabia sunniidid, kurdi sunniidid ja araabia šiiidid. Ühiskonda lõhestasid veel hõimudevahelised konfliktid, ilmalike natsionalistide ja religioossete fundamentalistide vaheline konflikt ning konflikt hõimudeks koondunud maarahva ning linnarahva vahel. Şaddāmi valitsuse võimubaasiks olid keskklassist ja töölisklassist araabia sunniidid riigi keskosas, kelle vaated on natsionalistlikud ja modernsed. Ent nemad moodustavad kõigest ühe viiendiku Iraagi elanikkonnast.
Ba'athi teise valitsemise ajal oli tarvis tõsta elatustaset, et tagada stabiilne võim konfliktidest lõhestatud riigis. Uus režiim tegeleski moderniseerimisega ning kujundas välja tugeva julgeolekuaparaadi, et vältida nii võimustruktuuridest lähtuvat kui ka altpoolt tulevat vastuhakku. Şaddām, kes oli uue režiimi tõusev täht, aitas parteid tugevdada ja ühendada. Kurdid olid vaevelnud vaesuse käes, aga Ba'athi režiim leevendas vaesust, natsionaliseerides nafta ja ehitades koole ning haiglaid, importides tehnoloogiat ja tugevdades julgeolekuteenistust.
Şaddām, kes alati oli esinenud baathistina, kes unistab araabia maailma ühendamisest üheksainsaks modernseks riigiks, juhtis Iraagi nafta üle monopoli omanud Lääne naftakompaniide natsionaliseerimist 1. juunil 1972. Şaddām edendas aktiivselt Iraagi majanduse moderniseerimist, lastes rajada mitmeid kõrge tehnoloogilise tasemega ettevõtteid ning jälgides nende haldamist ja juhtimist. Ta juhatas ka maaelu moderniseerimist, põllumajanduse mehhaniseerimist ja maa jagamist talupoegadele. Şaddām viis läbi pöörde ka energiatööstuses, transpordis ja hariduses. Samuti algatas ta rahvusliku kampaania kirjaoskamatuse väljajuurimiseks ning kohustusliku tasuta hariduse kehtestamiseks. Samal ajal kindlustas ta oma positsiooni, puhastades parteid liikmetest, kellest võiksid saada tema oponendid.
Valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Şaddām Ḩusayni valitsus jagas ÜRO programmi "Nafta toidu vastu" raames Venemaa ametnikele miljonite dollarite väärtuses naftamüügilepinguid selleks, et nad toetaksid Iraagi vastu kehtestatud ÜRO sanktsioonide tühistamist. [1]
Vangistus ja hukkamine
[muuda | muuda lähteteksti]20. märtsil 2003 tungisid USA ja Suurbritannia väed Kuveidist Iraaki [2]. 9. aprillil jõudsid nad Bagdadi kesklinna [2]. Şaddām Ḩusayn hakkas ennast varjama.
Ḩusayn langes 13. detsembril 2003 Tikriti lähistel USA sõjaväe kätte vangi [2].
17. juulil 2004 esitas Iraagi eritribunal Ḩusaynile esimesed süüdistused [2]. Kohus tema vastu algas 19. oktoobril [2].
Tribunalis osalevate kohtunike ja nende sugulaste vastu sooritati mitu kuritegu. 2. märtsil 2005 tapeti Bagdadis kohtunik Barwize Mohamed Marwane, kes osales eritribunali töös, ja tema poeg Arayane [3]. 29. septembril 2006 lasksid tundmatud isikud Bagdadis maha Ḩusayni protsessi kohtuniku õemehe [4].
20. detsembril 2004 tegi Ḩusayn vanglas avalduse, milles kutsus iraaklasi üles ühiselt vastu seisma USA püüdlustele rahvast lõhestada [5].
Eritribunal mõistis Ḩusayni inimsusvastaste kuritegude eest 5. novembril 2006 surma poomise kaudu. Tema asepresidendile Taha Yassin Ramadanile mõistis tribunal eluaegse vanglakaristuse 148 šiiidi tapmise eest Dujailis 1980. aastatel. Kolm Ba'athi partei madalamat ametiisikut mõisteti süüdi tahtlikus tapmises ja neile määrati igaühele 15 aastat vabadusekaotust. [6]
Ḩusayn poodi 30. detsembril 2006 Bagdadis üles. Hukkamine toimus varakult, hommikul enne kella 6. Iraagi Televisioon sai ametliku videolõigu Ḩusaynist enne hukkamist ja sellel oli näha, kuidas talle köis kaela pannakse. Pärast hukkamist lekkis ka film hukkamisest ja poodust. See põhjustas ägeda protestilaine ja filmijat karistati. [7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Şaddām Ḩusayn |
| Eelnev Ahmed Hassan al-Bakr |
Iraagi peaminister 1979–1991 |
Järgnev Sa'dun Hammadi |
| Eelnev Ahmad Husayn Khudayir as-Samarrai |
Iraagi peaminister 1994–2003 |
Järgnev Iyād ‘Allāwī |
| Eelnev Ahmad Hassan al-Bakr |
Iraagi president 1979–2003 |
Järgnev Koalitsiooni Ajutine Võim (Jay Garner) |