Õiguskultuur

Õiguskultuur (ingl. legal culture) on riikliku ühisolemise alus. Riiklik õiguskord tekkis ajalooliselt linnriikide turumajanduslikus keskkonnas kohtupretsedentide kirjapanemise tavast ning see on tänapäeva riikide enesekehtestamise meetod. Õiguskorda loovate reeglite kirjapanek seob õiguse rahvaga, mille keeles seadused üles kirjutatakse. Ja see seob omakorda õiguse antud rahva füüsilise ja vaimse kultuuriga ning põhjustab erineva õiguskultuuriga territoriaalriikide fenomeni tekke. Füüsilise kultuuri all peetakse silmas looduslikust keskkonnast ning antud rahva ajaloolistest kogemustest tulenevat tavakultuuri ja rituaalset elukorraldust. Vaimset kultuuri kujundab antud rahva maailmanägemus või religioon ning ühelt põlvkonnalt teisele edasikanduvad inimestevahelised suhted ja sellest tulenevad emotsioonid, mida antud keeles kirjutatud sõnade kannavad.

Erinevate õiguskultuuride probleem

Kuna õigus on kirjutatud üles ühes keeles ja samad sõnad kannavad erinevates keeltes erinevaid tähendusi ning tekitavad erinevaid emotsioone ja meelepilte, siis on erinevate territoriaalriikide õiguskultuuride võrdlemine üks objekt, mida teadus laialdaselt uurib. Sama võib öelda sümbolite kohta, mida õiguskultuuris laialdaselt kasutatakse.

Õiguse allikas

Arhailise õiguse (nii suulise kui ka varase kirjaliku) tunnuseks on see, et nad kirjeldavad toimepandud ebaõigluse lahendamise viise ning neis puuduvad üldistused (abstraheeringud). See oli ja on iseloomulik nii rahvastele, kellel puudub kirjakeel või kelle kirjakeel alles loodi. Õiguskorra algseks eesmärgiks oli kogukonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse kindlustamine s.t inimestevaheliste suhete taastaminine, mitte õige või vale käitumise kuulutamine. Paljudel Aafrika hõimudele on ka tänapäeval valitsev tava, et „õigus lähtub meestest“.

Õiguskorra kirjapanekul tekkis vajadus erinevaid õiguslikke pretsedente süstematiseerida, abstraheerida ja paigutada nad tekitatud kahju või sootsiumile tekitatud ohust lähtudes pingeritta. Kuna õiguskord pandi kirja valitsusvõimu teostavate isikute poolt, see lähtus valitseja huvidest ning see pidi kindlustama kogukonna püsimise ja jätkusuutlikkuse, siis oli see olemuslikult paternalistlik (isalik eesthooldus) ja nõudis inimestelt vastuvaidlematut alistumist sellele. Õigusteaduses ja õigusfilosoofias esindab seda positsiooni õiguspositivism.  

Loomuõigus (lad. ius Naturale, lex Naturalis) on üldnimetus moraaliõpetusele ja sellest välja kasvanud õigusteooriale, mille järgi õigus on objektiivne ja ei sõltu antud territooriumil valitsevatest tavakultuurist ning seda mõjutavast religioonist. Loomuõigus tunnustab iga inimese õigust elule, eraomandile ja eneseteostuse vabadusele.

Islami religioonis (erinevalt teistest religioonidest) on õiguse allikaks Koraan ja sunna. Viimane on algselt suuliselt edasi antud ja hiljem hadith’idena kirja pandud pärimus prohvet Muhammadi tegudest ja ütlustest, mis on eeskujuks ja juhatuseks iga moslemi elus ning seetõttu ka õiguse (figh) allikaks.

Kohtumõistmine

Arhailistes ühiskondades mõistis õigust perekonna või hõimu vanim liige või hõimuvanemate (nn tarkade) kogu. Sellise valiku põhjuseks oli eeldus, et vanurid ei taotle (tõenäoliselt) isiklikke hüvesid ja neil on kõige suurem elukogemus, s.t nad saavad aru millised tagajärjed võivad toimepandud teost johtuda.

Hammurapi koodeks

Paljudes iidsetes hõimudes täitis õigusemõistja rolli inimene, kes oli vahendajaks vaimumaailma ja inimeste vahel. Seda traditsiooni jätkas islamiusuliste kogukonda, milles õigusemõistja rolli täidab kohalik vaimulik -  qādī ning nende poolt kehtestatud õiguskorda nimetatakse šariaadiks. Selline, pühakirjast lähtuv õiguskultuur raskendab või muudab koguni võimatuks ühtse, tsentraliseeritud riikliku halduskorralduse rajamise. Samuti põhjustab see vastuolusid islamiusuliste kogukondade ja tugeva õiguskorraga modernsete riikide ühiskondade vahel ning muudab võimatuks nende rahumeelse kooseksisteerimise samal territooriumil. Põhjus – ühel territooriumil saab kehtida vaid üks õiguskord.

Kohtuniku ametile pani aluse spetsialiseerumine ja turumajandust harrastavate ühiskondade tekkimine, milles vahetustehingute käigus tekkisid pidevalt ja enamasti samasugused konfliktid. Linnriigi fenomenile panigi aluse kohtu institutsiooni loomine ja ühtset õiguskorda kehtestavate seaduste üles kirjutamine ning nende välja panemine avalikku kohta – reeglina turuplatsile. Vanimad seaduste kogud pärinevad Sumeri kultuurialadelt. Vanim ühtne õiguskoodeks, mis on säilinud tänini pärineb Vana-Babüloonia valitsejalt Hammurapilt, kes valitses Mesopotaamia alasid 18. sajandil eKr.  

Karistused

Ajalooliselt on ilmselt vanim veritasu õigus ja sellest tulenev õiguskultuur, mille järgi on igal inimgrupil õigus kätte maksta neile tekitatud ebaõigluse eest. Seda rakendati põhimõttel hammas-hamba, silm-silma, elu-elu eest, s.t et kui kellegi keha või varalist omandust kahjustati, siis tuli kurjategija suhtes rakendada sama põhimõtet. Sellel taval olid tihti katastroofilised tagajärjed, kuna see pani aluse kättemaksuaktide lainetele, mis ei lõppenud enne kui üks või mõlemad konflikti osapooled olid tapetud.

Tekitatud kahju või ebaõigluse varalise (s.h rahalise) kompenseerimise tava tekkis iidse Sumeri kultuuriruumis ning sellega määrati iga kuriteo hind viljas, loomades, väärismetallis vms materiaalse väärtusega kaubas. Seda kultuuri kandsid edasi Lähis-Ida rahvad ning sellest sai oluline osa juutide õiguskultuurist. Näiteks pidi veel 20. sajandi lõpus Jordani jõe läänekalda aladel, kus õiguskorda kehtestav riiklik institutsioon puudus, mõrvar või tema lähedased tasuma tapetud inimese eest keskmiselt 4,5 kg kulda.

Vaata ka

• Asumisõigus
• Ebaõigusriik
• Elamisõigus Euroopa Liidus
• Õigusriik
• Õigusriigi põhimõte
• Võimude lahusus