Edwin Boring

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Edwin Boring 1961. aastal

Edwin Garrigues (Gary) Boring (23. oktoober 1886 Philadelphia1. juuli 1968) oli Ameerika Ühendriikides eksperimentaalpsühholoog, psühholoogiaprofessor Clarki ja Harvardi ülikoolis, kellest sai hiljem üks esimesi psühholoogiaajaloolasi.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Boring sündis 23. oktoobril 1886 Philadelphias Pennsylvania osariigis. 1904. aastal astus Boring Cornelli ülikooli, kus esmalt õppis elektriinseneriks, lõpetas kooli ja töötas mõnda aega Bethlemi terasefirmas Pennsylvanias. Seejärel läks ta uuesti ülikooli, et õppida füüsikat, kuid Madison Bentley loomade psühholoogia kursus pani ta huvituma psühholoogiast.[1] Õpingute lõppedes ühines tema ja ta naine Lucy M. Day Ticheneri laborigrupiga [2] ning nad jäid lähedasteks sõpradeks kuni Ticheneri surmani.[1]

Boring võttis osa esimese maailmasõja aegse intelligentsuse testimise arendamisest Robert Mearns Yerkesi kutsel. 1920. aastal pakuti talle tööd Harvardi ülikoolis ja ta oleks sinna ka läinud, kuna tal oli missioon "päästa Harvardi psühholoogia filosoofide käest" ja muuta psühholoogia auväärseks teaduseks.[1] Kuid suvi enne seda, kui ta oleks pidanud alustama tööd Harvardis, pakkus G. Stanley Hall, Clarki ülikooli rektor talle kolmeks aastaks tööd eksperimentaalpsühholoogia professori kohale ja lubas, et kui ta töö selle aja jooksul on rahuldav, siis saab ta selle koha püsivalt endale. Ta võttis töö vastu. Pärast mõnda tööaastat oli ta aga sunnitud sealt arusaamatuste tõttu lahkuma ja alustama uut karjääri Harvardi ülikoolis.[1]

Harvardis hinnati teda pühendumise eest ja edutati 1924. aastal laborijuhatajaks, milleks ta jäi kuni 1949. aastani.[1] 1928. aastal sai temast täiskohaga professor ja samal aastal oli ta ka Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni esimees.[1] Aastatel 1919–1922 oli ta APA sekretär. 1945. aastal kutsus Robert M. Yerkes Boringut oma Uurimise ja Planeerimise komiteesse, mis tõi kokku psühholooge arutlema erinevatel teemadel seoses sõja ja psühholoogide rolliga sõjaajal. Boring pakkus välja mõtte ühendada Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon ja Rakendusliku Psühholoogia Assotsiatsioon. See oli mõjukas käik, mis restruktureeris APA selliseks, nagu see on tänapäeval.[3]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Boring eksperimentaatorina ei saavutanud kunagi aga sellist tuntust nagu psühholoogiaajaloolasena. Enamik tema tööst keskendus sensoorsetele ja tajulistele nähtustele. Peamine aeg läks tal õpetamisele, administratiivsele tööle, kirjutamisele, toimetamisele ja lõpetajate juhendamisele.[2] Karjääri hilisemas pooles hakkas ta huvituma figuuri-tausta fenomeni tajulisest mitmemõttelisusest. Tema kirjeldus karikaturisti W. E. Hilli noore naise / vana naise piltmõistatusest tegi viimase töö kuulsaks ja töö sai nimeks "Boring figure".[4]

Boring koostöös oma õpilasega avaldasid uurimuse tonaalsest heledusest, millega järeldasid, et värvitooni heledus on sama mis värvitooni intensiivsus.[5]

Boringu üks tuntuim uurimus on 1940. aasta kuu illusiooni uuring.[6] Tulemused näitasid, et kuu kahanemise illusioon sõltub silma liigutustest, mitte pea liigutamisest, ja see sõltub binokulaarsest nägemisest ehk mõlema silma koos kasutamisest.

Olgugi et Boring tegi ka palju uurimistööd, seisnes tema suurim mõjukus pigem kirjutamises. Esimene kokkupuude psühholoogilise kirjandusega tekkis aastal 1926, kui temast sai ajakirja The American Journal of Psychology ühistoimetaja.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kuulsamate kirjatööde hulka kuuluvad

  • "A History of Experimental Psychology", 1929;
  • "The Physical Dimensions of Consciousness", 1933;
  • "Psychology: a Factual Textbook, 1935;
  • "Sensation and perceptions in the History of Experimental Psychology", 1942;
  • "Psychology for the Fighting Man", 1943;
  • "The woman problem", 1951;
  • "Psychology One", 1956;
  • "Psychologist at Large: Autobiography", 1961, ja
  • "Contemporary Psychology".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Boring, E. G. (Ed.) & Gardner, L. (Ed.). (1967). A history of psychology in autobiography. The Century Psychology Series, 5, 449–475. Connecticut: Appleton-Century-Crofts.
  2. 2,0 2,1 Stevens, S. S. (1973). Edwin Garrigues Boring. National Academy of Sciences, 38–76.
  3. http://www.encyclopedia.com/topic/Edwin_Garrigues_Boring.aspx
  4. http://www.psychologie.tu-dresden.de/i1/kaw/diverses%20Material/www.illusionworks.com/html/perceptual_ambiguity.html.
  5. Boring, E. G., Stevens, S. S. (1936). The nature of tonal brightness, The National Academy of Sciences, 22, 514–521.
  6. Winston, A. S. (2000). Boring, Edwin Garrigues. In A. E. Kazdin (Ed.), Encyclopedia of Psychology, Vol. 1, 444–445. Washington D. C.: American Psychological Association.