Edwin Boring

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Edwin Boring 1961. aastal

Edwin Garrigues (Gary) Boring (23. oktoober 1886 Philadelphia1. juuli 1968) oli Ameerika Ühendriikide eksperimentaalpsühholoog, Clarki ja Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor ja üks esimesi psühholoogia ajaloolasi.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Boring sündis 23. oktoobril 1886. aastal Philadelphias Pennsylvania osariigis. 1904. aastal astus Boring Cornelli ülikooli, kus õppis elektriinseneriks. Pärast kooli lõpetamist töötas ta mõnda aega Bethlehemi terasefirmas Pennsylvanias. Seejärel läks ta Cornelli ülikooli füüsikat õppima, kuid Madison Bentley loomade psühholoogia kursus äratas temas huvi psühholoogia vastu.[1] Kui Boring lõpetas õpinguid, ühinesid nad oma naise Lucy M. Dayga Edward Titcheneri uurimisgrupiga[2] ning nad jäid Titcheneriga lähedasteks sõpradeks kuni tema surmani.[1]

Esimese maailmasõja ajal võttis Boring Robert Yerkesi kutsel osa intelligentsustesti arendamisest. 1920. aastal pakuti talle tööd Harvardi ülikoolis ning ta võttis pakkumise vastu, sest pidas enda missiooniks päästa Harvardi psühholoogia filosoofide käest ja muuta psühholoogia auväärseks teaduseks.[1] Kuid suvi enne seda, kui ta oleks pidanud Harvardis tööd alustama, pakkus Clarki ülikooli rektor Granville Stanley Hall talle kolmeks aastaks tööd eksperimentaalpsühholoogia professorina ning lubas, et rahuldava töö korral saab ta ametikoha püsivalt endale. Boring otsustas asuda tööle Clarki ülikooli. Pärast mõnd tööaastat oli ta aga arusaamatuste tõttu sunnitud lahkuma ja ta alustas uut karjääri Harvardi ülikoolis.[1]

Harvardis hinnati teda pühendumuse eest ja 1924. aastal edutati ta laborijuhatajaks, kelleks ta jäi 1949. aastani.[1] 1928. aastal sai temast täiskohaga professor ja samal aastal oli ta ka Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) esimees.[1] Aastatel 1919–1922 oli ta APA sekretär. 1945. aastal kutsus Robert Yerkes Boringu oma Uurimise ja Planeerimise Komiteesse (Survey and Planning Committee), mille eesmärk oli tuua kokku psühholooge, et arutleda erinevatel sõjaga seotud teemadel ja psühholoogide rolli sõjaajal. Boring pakkus välja mõtte ühendada APA ja Rakendusliku Psühholoogia Assotsiatsioon. Selle mõjuka otsusega korraldati APA ümber selliseks, nagu see on tänapäevani.[3]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Boringu katsed ei saavutanud kunagi sellist tuntust nagu tema töö psühholoogia ajaloolasena. Oma töös keskendus ta peamiselt sensoorsetele protsessidele ja tajunähtustele. Enamiku ajast pühendas ta õpetamisele, administratiivsele tööle, kirjutamisele, toimetamisele ja lõpetajate juhendamisele.[2] Karjääri teises pooles hakkas ta huvituma figuuri-tausta fenomeni tajulisest mitmemõttelisusest. Tema kirjeldus karikaturisti W. E. Hilli noore naise / vana naise piltmõistatusest tegi viimase töö kuulsaks ja see sai nimeks "Boring figure" ('igav figuur').[4]

Boring avaldas koostöös oma õpilasega uurimuse tonaalsest heledusest. Nad järeldasid, et värvitooni heledus on sama, mis värvitooni intensiivsus.[5]

Boringu üks tuntuim uurimus on 1940. aastal tehtud kuuillusiooni uuring.[6] Tulemused näitasid, et kuu kahanemise illusioon sõltub silma liigutustest, mitte pea liigutamisest. Nimelt sõltub see binokulaarsest nägemisest ehk mõlema silma koos kasutamisest.

Olgugi et Boring tegi ka palju uurimistööd, oli tema kirjutistel suurim mõju. Esimene kokkupuude psühholoogilise kirjandusega oli tal aastal 1926, kui temast sai ajakirja The American Journal of Psychology kaastoimetaja.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kuulsamate kirjatööde hulka kuuluvad

  • "A History of Experimental Psychology", 1929;
  • "The Physical Dimensions of Consciousness", 1933;
  • "Psychology: a Factual Textbook, 1935;
  • "Sensation and Perceptions in the History of Experimental Psychology", 1942;
  • "Psychology for the Fighting Man", 1943;
  • "The woman problem", 1951;
  • "Psychology One", 1956;
  • "Psychologist at Large: Autobiography", 1961, ja
  • "Contemporary Psychology".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Boring, E. G. (Ed.) & Gardner, L. (Ed.). (1967). A history of psychology in autobiography. The Century Psychology Series, 5, 449–475. Connecticut: Appleton-Century-Crofts.
  2. 2,0 2,1 Stevens, S. S. (1973). Edwin Garrigues Boring. National Academy of Sciences, 38–76.
  3. http://www.encyclopedia.com/topic/Edwin_Garrigues_Boring.aspx
  4. http://www.psychologie.tu-dresden.de/i1/kaw/diverses%20Material/www.illusionworks.com/html/perceptual_ambiguity.html.
  5. Boring, E. G., Stevens, S. S. (1936). The nature of tonal brightness, The National Academy of Sciences, 22, 514–521.
  6. Winston, A. S. (2000). Boring, Edwin Garrigues. In A. E. Kazdin (Ed.), Encyclopedia of Psychology, Vol. 1, 444–445. Washington D. C.: American Psychological Association.