Granville Stanley Hall

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Granville Stanley Hall
G. Stanley Hall.jpg
Granville Stanley Hall (umbes 1910).
Sündinud 1. veebruar 1844
Ashfield, Massachusetts, USA
Surnud 24. aprill 1924
Worcester, Massachusetts, USA
Rahvus Ameeriklane

Granville Stanley Hall (1. veebruar 1844 Ashfield, Massachusetts24. aprill 1924 Worcester, Massachusetts) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog ja kasvatusteadlane. Ta tegeles peamiselt lapseea arengu ja evolutsiooniteooriaga. Teda peetakse kasvatuspsühholoogia rajajaks.[1]

Hall oli üks esimesi USA psühholooge, esimene Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president ja esimene Clarki Ülikooli president.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hall lõpetas 1867. aastal Williamsi Kolledži ning õppis seejärel vaimulikus seminaris Union Theological Seminary. Saanud innustust Wilhelm Wundti raamatust "Grundzüge der physiologischen Psychologie", õppis ta Harvardi Ülikoolis William Jamesi juures ning sai sealt USA esimese doktorikraadi psühholoogias[2]. Et USA-s polnud saadaval ühtki psühholoogiaõppejõu kohta, läks Hall õppima Berliini ülikooli. Aastal 1879 viibis ta natuke aega ka Wilhelm Wundti psühholoogialaboratooriumis Leipzigi ülikoolis.

Õppejõutööd alustas ta inglise keele ja filosoofia õpetamisega Antioch Kolledžis Yellow Springsis, Ohios. Seejärel hakkas ta Massachusettsis Williamsi Kolledžis ka filosoofia ajalugu õpetama. Eduka loenguseeria järel Harvardi ja Johns Hopkinsi Ülikoolis kindlustas ta viimases endale filosoofia osakonnas koha psühholoogia ja pedagoogika õpetajana. Ta töötas seal aastatel 1882–1888 ja 1883. aastal lõi ta mõnede arvates esimese ametliku Ameerika psühholoogialaboratooriumi[3]. Seal oli Hall jõuliselt vastu gümnaasiumis traditsiooniliste ainete nagu ladina keel, matemaatika, teadus ja ajalugu, õpetamise rõhutamisele. Selle asemel arvas ta, et gümnaasiumis peaks õpilaste kolledžiks ettevalmistamise asemel rohkem rõhku panema noorukiea haridusele.

1887. aastal asutas Hall ajakirja American Journal of Psychology ja 1892. aastal määrati ta Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni esimeseks presidendiks[3]. 1889. aastal nimetati ja Clarki Ülikooli esimeseks presidendiks. Seda ametit pidas ta kuni 1920. aastani. Oma 31 presidendiks olemise aasta jooksul püsis Hall ka intellektuaalselt aktiivsena. Ta oli oluline roll hariduspsühholoogia (inglise k. educational psychology) arendamises. Ta proovis kindlaks teha noorukiea mõju haridusele. Tema on vastutav sellegi eest, et Sigmund Freud ja Carl Jung Clarki konverentsile 1909. aastal loenguseeriat pidama kutsuti. Halli ja Freudi jagasid samu uskumusi seksist ja noorukieast. Hall lubas Freudile ka Clarki Ülikoolis aukraadi (honorary degree). See jäi Freudi esimeseks ja viimaseks Ameerikavisiidiks. See konverents oli Clarki ülikooli suurim konverents ja põhjustas suuri vastuolusid, kuna Freudi uurimused põhinesid ebateaduslikel teooriatel, mida Halli kolleegid kritiseerisid[4].

1917. aastal avaldas Hall religioonipsühholoogilise raamatu "Jesus the Christ in the Light of Psychology". Selle kahes köites avaldatus raamatus määratleti Jeesus Kristust psühholoogiaterminite abil. See oli tema kõige vähem edukas raamat. 1922. aastal, olles 78-aastane, avaldas ta raamatu "Senescence", mis rääkis vananemisest[4].

Grupipilt Clarki Ülikooli ees 1909. Esireas: Sigmund Freud, Granville Stanley Hall, Carl Gustav Jung; tagareas: Abraham A. Brill, Ernest Jones, Sándor Ferenczi

Darwini evolutsiooniteooria ja Ernst Haeckeli rekapitulatsiooniteooria mõjutasid oluliselt Halli karjääri. Need ideed suunasid teda käitumise pärilikkuse tundma õppimiseks lapsepõlve arengut uurima. Nende katsete subjektiivne iseloom tegi nende tulemuste kontrollimise võimatuks. Ta uskus, et laste vaimne võimekus sarnaneb nende esivanemate omaga ja pidas selle arengut eluea jooksul analoogseks liikide arengule igaviku jooksul[5]. Tema töö sukeldus lisaks vastuolulistesse meeste ja naiste erinevuste kirjeldamisse, ning ka rassi eugeenika ideedesse[3]. Hall uskus, et mehed ja naised peaks noorukieas eraldi koolidesse eraldama, sest see lubanuks neil oma soo siseselt kasvada. Naisi saaks õpetad emadust mõttes hoides ja mehi saaks õpetada enam rakenduslike projektide kaudu, aitamaks neil oma kodu peremeesteks saada. Hall uskus, et segakoolid piiravad erinevate õpiviiside kasutamist ja poisid muutuvad seal varem pehmeteks kui nad peaks[6].

Anomaalne psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hall oli üks American Society for Psychical Researchi asutajaliikmeid ja asepresident[7]. Algsed seltsi liikmed olid paranormaalsete fenomenide suhtes skeptilised [8]. Hall asus neid fenomene psühholoogilise nurga alt vaatama. 1890. aastaks oli ta seltsist välja astunud [9]. Temast sai avameelne parapsühholoogia kriitik[10].

Hall oli varane psühholoog anomaalse psühholoogia valdkonnas[11]. Hall ja tema abiline Amy Tanner Clarki Ülikoolist olid märkimisväärsed spiritismi paljastajad ja viisid läbi psühholoogilisi ja füsioloogilisi testimisi meediumitega. Tanner avaldas teose "Studies in Spiritism" (1910), millele kirjutas sissejuhatuse Hall[12]. Raamatus dokumenteeriti teste, mis Halli ja Tanneri poolt spiritistliku seansi olustikus meedium Leonora Piperiga läbi viidi[13]. Hall ja Tanner kinnitasid testide abil, et Piperi isiksused olid fiktiivsed ja mitte eksinud hinged[14].

Sotsiaalsed vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Hall oli sügavalt sees saksa liikumises Volk, antiindividualistlikus ja autoritaarses romantismis, kus inimene lahustub transtsendentaalsesse kollektiivi. Ta uskus, et inimesed on loomu poolest mittejuurdlevad ja instinktidest kantud, vajades karismaatilist juhti ühiskonna heaolu nimel nende karjainstinktidega manipuleerima. Ta ennustas, et Ameerika individuaalsete inimõiguste ja väärikuse rõhutamine viib languseni, mida ta Atlantise languse anloogiks pidas.

Hall oli üks laste uurimise liikumise asutajaid. Tema õpetuse levitamiseks oli üleriigiline õpigruppide võrgustik, mida kutsuti Halli klubideks (Hall Clubs)[15]. Tänapäeval on Hall tuntud 1896. aastal tehtud uuringu "Of Peculiar and Exceptional Children" juhendamise eest, kus kirjeldati tervet rida veidrikest üksiklapsi kui alalisi misfit'e, kes teiste hulka ei sobi. Aastakümneid levitasid temasugused akadeemikud ja arvamuskolumnistid Halli järeldust, et üksiklapselt ei saa oodata elu jooksul samasugust kohanemisvõimet kui õdede-vendadega koos kasvavatelt lastelt. Hall võitis, et iseenesest juba üksiklapseks olemine on haigus.[15][16]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. G. Stanley Hall, Sissekanne Encyclopædia Britannica-s], veebiversioon (tarve 12.11.2015)(inglise keeles)
  2. Thorne, B. Michael & Henley, Tracy B. (2001). Connections in the History and Systems of Psychology. Boston: Houghton Mifflin. ISBN 061804535.
  3. 3,0 3,1 3,2 "A Brief Biographical Sketch of G. Stanley Hall". 19.12.2003. Ithaca.edu. Vaadatud 27.06.2012.
  4. 4,0 4,1 Benjamin, Ludy (2007). A Brief History of Modern Psychology. Massachusetts: Blackwell Publishing. pp. 63–68. ISBN 978-1-4051-3205-3. 
  5. ^ Wegner, Daniel L. Schacter, Daniel T. Gilbert, Daniel M. (2010). Psychology (2nd ed. ed.). New York, NY: Worth Publishers. ISBN 978-1-4-292-3719-2.
  6. Hall, G. Stanley (1904). "Adolescence: ITS PSYCHOLOGY AND ITS RELATIONS TO PHYSIOLOGY, ANTHROPOLOGY, SOCIOLOGY, SEX, CRIME, RELIGION AND EDUCATION". Classics in the History of Psychology 2. Vaadatud 16. november 2011. 
  7. Eugene Taylor. (2009). The Mystery of Personality: A History of Psychodynamic Theories. Springer. p. 30. ISBN 978-0387981031
  8. John Melton. (1996). Psychical Research in Encyclopedia of Occultism & Parapsychology. Gale Group. ISBN 978-0810394865
  9. Wade Pickren, Alexandra Rutherford. (2010). A History of Modern Psychology in Context. Wiley. ISBN 978-0470276099
  10. Paul Kurtz. A Skeptic's Handbook of Parapsychology. Prometheus Books. p. 551. ISBN 978-0879753009
  11. Leonard Zusne, Warren H. Jones. (1989). Anomalistic Psychology: A Study of Magical Thinking. Psychology Press. p. 10. ISBN 978-0805805086
  12. Amy Tanner with an introduction by G. Stanley Hall. (1910). Studies in Spiritism. New York and London: D. Appleton and Company
  13. David J. Hess. (1993). Science in the New Age: The Paranormal, Its Defenders and Debunkers, and American Culture. University of Wisconsin Press. p. 29. ISBN 978-0299138240
  14. Rodger Anderson. (2006). Psychics, Sensitives And Somnambules: A Biographical Dictionary With Bibliographies. McFarland & Company. p. 238. ISBN 978-0786427703
  15. 15,0 15,1 Lauren Sandler. "One and Done". (ajakirjas TIME 2010 ilmunud Sandleri artikli digitaalne versioon). juuli 2012. Failitüüp: jpg failid. Vaadatud 06.04.2014. Inglise keel.
  16. One and Done by Lauren Sandler, TIME 19 July 2010, pp. 35–41.