Oswald Külpe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Oswald Külpe (3. august 1862 Kandava30. detsember 1915 München) oli saksa psühholoog. Ta rajas Würzburgis psühholoogia koolkonna, mis pani aluse mõtlemise eksperimentaalsele uurimisele.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Oswald Külpe sündis kolmandal augustil 1862. aastal Kuramaal. Oma elu vältel ta ei abiellunud, vaid eelistas elada koos oma nõbudega. Ta pühendas enamuse oma elust tööle [1]. Külpe lõpetas 1879. aastal gümnaasiumi Liepājas. Aastatel 1881–1887 õppis ta esialgu Leipzigi Ülikoolis, seejärel Berliini Ülikoolis ning pärast seda Göttingeni Ülikoolis Georg Elias Müller’i käe all. Ta õppis ka aasta Tartus, kus lõpetas kooli ajaloolasena.[2] 1886 Külpe suundus tagasi Leipzigi Ülikooli, kus Wundti juhendamisel kaitses aasta hiljem oma doktorikraadi.[3] Kuigi Külpe ja Wundti põhimõtted läksid teineteisest lahku, austas Külpe Wundti väga kõrgelt.[4] 1891. a. avaldas Külpe olulise töö reaktsiooniajast näidates, et see lüheneb juhul kui inimene pöörab käele, millega tuleb reageerida, tähelepanu. 1893. aastal avaldab põhjaliku õpiku Grundgriss der Psychologie, mis on Wundtile pühendatud eksperimentaalpsühholoogia käsiraamat. Leipzigi Ülikooli laboris tegutses ta aastani 1894 ja seejärel suundus Würzburgi Ülikooli.[3]

Würzburg[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastaks oli Külpe loonud Würzburgi Ülikooli laboratooriumi, kus ta töötas järgmised viisteist aastat.[3] Würzburgi koondusid psühholoogid, kes huvitusid mõistete arengu ja moodustumise uurimisest. Nende jaoks olid abstraktsiooni eksperimendid eriti tähtsad, et eristada arengustaadiumide jaoks oluliste objektide omadusi.[5] Külpe oli teatud Würzburgi Ülikoolis kui pühendunud õpetaja ja administraator. Kuigi ta publitseeris mitmed oma isiklikest töödest, ei kirjutanud Külpe kunagi ühtegi traditsioonilist Würzburgi artiklit,[1], kuid ta mõjutas psühholoogia uurimist läbi oma õpilaste. Üks tuntumaid tema tudengites on geštaltpsühholoogiarajaja Max Wertheimer. Külpe õpilastest on olnud tunnustatud psühholoogid veel Kaspar Ach ja Henry Watt, kes uurisid mõtlemise taju elamusi; Robert Morris Ogden, kes tõi geštaltpsühholoogia Ameerika Ühendriikidesse ja Kurt Koffka, kes oli geštaltismi üks rajajatest.[3]

Kujunditeta mõtlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Würzburgi laboratooriumi üks kõige kuulsamaid panuseid psühholoogia distsipliinile oli kujunditeta mõtlemise uurimine. See põhines uskumusel, et teatud objektiivus on ka nendel kogemustel, mis pole tingimata seotud kindlate sõnade, sümbolite ja märkidega[3]. Külpe kasutas eksperimente, mis näitasid inimeste võimet tunda ära midagi, mida on enne nähtud, mäletamata, milline nähtu välja nägi. 1901. aastal viisid A. M. Mayer ja J. Orth läbi katse, mille tulemusi nad interpreteerisid järgmiselt: inimesed viitavad oma analüüsides sellistele teadvuse (mõtlemise) protsessidele, millele ei vasta mingi kujund, tegu või tahe. Seega on olemas mittekujundlikud mõtted. See tundus kaasaegsetele uue reaalsuse avastamisena: teadvuses on nähtused, mis ei ole kujundlikud. Wundti psühholoogia tundus olevat valeks kuulutatud. Selle tõestamiseks viidi katseisikud pimedasse ruumi ja paluti neil ette kujutada nimetatud värve. Kõik osalejad, peale ühe, suutsid visualiseerida värve. Mitte ühelgi katses osanenul ei olnud kognitiivset defitsiiti, mis viiski Külpe järelduseni, et äratundmine on mäletamisest eraldiseisev omadus [1]. Külpe oli küll paljudes katsetes üheks katseisikuks, kuid ta ise ei võtnud kordagi sõna Würzburgis saadud tulemuste kohta. Tegelikult iseseisvat koolkonda sellest koostööst ei tekkinud. Würzburgi peamine saavutus oli aga selles, et mõtlemine ja probleemide lahendamine muutus iseseisvaks psühholoogilise uurimise objektiks, nagu see varem oli juhtunud mäluga.

Abstraktsioon ja tähelepanu[muuda | muuda lähteteksti]

Külpe defineeris abstraktsiooni kui protsessi, kus keskendutakse teatud aspektidele, ignoreerides teisi.[1] Näiteks, ühes Külpe tuntuimas asbtraktsiooni katses palus ta osalejatel jälgida numbreid, tähti, värve ja kujusid. Kui algseks ülesandeks oli jälgida numbreid, ei osatud pärast katset täpselt kirjeldada tähti, värve või kuju. Kui algseks ülesandeks oli jälgida värve, ei osatud hiljem kirjeldada tähti, numbreid ja kuju.[6] Täpselt osati kirjeldada just seda aspekti, mida katse eel paluti jälgida. Selle tulemusena järeldas Külpe, et visuaalne taju on määratletud lisaks eksternaalsele stiimulile, ka Aufgabe poolt, mis tähistab direktiivi või ülesannet.[4] . Kuna ta varieeris Aufgabe’t ehk ülesannet igal katsekorral, siis oli tal võimalik leida korrelatsioon tähelepanu ja teadvustatuse vahel. Külpe leidis, et mida laiem on inimese tähelepanu, seda madalam on teadvustatuse tase ja vastupidi. Sellest ta järeldas, et limiteeritud hulk energiat juhib tähelepanu [1]

Mõtlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Külpe ja tema Würzburgi kolleegid kasutasid abstraktsiooni katseid tõestamaks, et assotsianism pole elementaarne mõtlemise meetod. Näiteks olukordades, kus katseisikutele paluti anda lindudele ülemkategoooria või -grupp klassifikatsiooni süsteemis, vastati suurema tõenäosusega "loom" kui spetsiifilise linnu liigiga nagu "leevike". Selle tulemusena järeldasid Külpe ja Würzburgi laboratooriumi tudengid, et sellist käitumist ei saa seletada assotsianistliku loogikaga. Nad väitsid, et tegelik ülesanne, mitte stiimuli olemus juhib mõtlemise protsessi, seega on inimestel tendents kindlal viisil vastata ning lahendada probleeme.[3]

Peamised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Oswald Külpe raamatud ja publikatsioonid käsitlevad teemasid, mis puudutasid tema psühholoogiaga seonduvaid huvisid. Näiteks kirjutas ta loogikast, esteetikast, filosoofiast ja epistemoloogiast. Tema esimene suurteos Grundriss der Psychologie publitseeriti 1893. Raamatus ta defineeris psühholoogiat kui "kogemuste faktid".[1] Kolmeosaline teos Die Realisierung anti välja 1912–1923, põhinedes Külpe loengutel. Raamatus Einleitung in die Philosophie käsitles ta teemasid nagu epistemoloogia, metafüüsika ja eetika. See oli põhiline õpik saksa tudengite filosoofiakursustel. Seda vähem kui 350-leheküljelist õpikut on tõlgitud nelja keelde ja antud seitse väljaannet.[4] . Lisaks veel mitmele olulisele teosele on 1912 avaldatud raamatud Psychologie und Medizin ja Philosophie der Gegenwart. Tema töid tõlgiti ka inglise keelde:

  • Külpe, Oswald 1913. The Philosphy of the Present in Germany. London: Georg Allen & Unwin.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Lindenfeld, D. "Oswald Külpe and The Würzburg School". The Journal of the History of the Behavioral Sciences. 1978
  2. Allik, Jüri 2007. History of experimental psychology from an Estonian perspective. Psychological Research 71(6): 618–625.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 King, D.B., Viney, W., and Woody, W. D."A History of Psychology: Ideas and Context." Pearson Education. 2009. pg. 262-263.
  4. 4,0 4,1 4,2 Ogden, R.M." Oswald Külpe and the Würzburg School". The American Journal of Psychology. 1951
  5. Eling, P., Derckx, K., & Maes, R. "On the historical and conceptual background of the Wisconsin Card Sorting Test". Brain and Cognition. 2008
  6. Pratt, C. C. "The Stability of Aesthetic Judgments". The Journal of Aesthetics and Art Criticism. 1956