Mine sisu juurde

Warmia

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada Warmia-Masuuria vojevoodkonnaga.
Warmia

poola Warmia
ladina Varmia
Warmia
saksa Ermland
Warmia Warńija
leedu Varmė

Vapp
Vapp

Pindala: 4500 km²
Elanikke: 350 000

Koordinaadid: 54° 21′ N, 19° 41′ E

Warmia (poola keeles Warmia, ladina keeles Varmia või Warmia, saksa keeles Ermland, Warmia murrakus Warńija, leedu keeles Varmė, preisi keeles Wārmi) on ajalooline ja etnograafiline piirkond Poola põhjaosas, osa ajaloolisest Preisimaast. Ajaloolised pealinnad on Frombork ja Lidzbark Warmiński ning suurim linn Olsztyn.

Warmia on tänapäeval osa Warmia-Masuuria vojevoodkonnast. Ajaloolise piirkonna pindala on ligi 4500 km2 ning seal elab praegu umbes 350 000 inimest. Tähtsamad vaatamisväärsused on Fromborki Katedraalimägi, Olsztyni ja Lidzbarki piiskopilinnused, Reszeli vanalinn ja Gietrzwałdi pühakoda, kus on olnud neitsi Maarja ilmumisi. Geograafiliselt on Warmias hulganisti järvi, see asub Łyna jõe ülemjooksul ja Pasłęka paremkaldal. Loodes piirneb Warnia Wisła lahega. Piirkonnas on palju arhitektuurimälestisi nii gooti, historitsistlikus, renessanss-, barokk-, uusklassitsistlikus kui juugendstiilis.

Warmia on osa ajaloolisest Preisimaast, kus elasid preislased ning hiljem peamiselt sakslased ja poolakad.[1] Warmial on ajalooliselt olnud tugevad sidemed naaberpiirkonna Masuuriaga, kuid jäi katoliiklikuks ja kuulus aastatel 1454–1772 otse Poolale.

Masuuria oli Poola osa Saksa ordu ja Preisimaa Hertsogiriigi läänina ja muutus suures osas luterlikuks.[2] Warmias on olnud aegade jooksul võimul mitmed rahvad ja riigid, mh preislased, Saksa ordu, Poola Kuningriik ja Preisi Kuningriik.

Piirkond on ajalooliselt tihedalt seotud olnud Warmia peapiiskopkonnaga (varem Riia peapiiskopkonna Ermlandi piiskopkond). Rahvaetümoloogia järgi on Warmia nimi tulnud Preisi juhi Warmo nimest ning saksakeelne Ermland tema naise Erma nimest.

  1. Linguistic map Poland 1912
  2. Górski, Karol (1949). Związek Pruski i poddanie się Prus Polsce: zbiór tekstów źródłowych (poola ja ladina). Poznań: Instytut Zachodni. Lk 96–97, 214–215.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]