Vissevalde
|
See artikkel räägib vürstist; miinijahtija kohta vaata artiklit Visvaldis (laev) |
Vissevalde ehk Vissewalde ehk Visvaldis ehk Vsevolod (ajaloolistes allikates Wiscewalde, Vissewalde, Wyssewaldus, Wissewaldus[1], Wissewalde[2], Wiscewolodus[3]) oli Jersika vürstiriigi viimane vürst 13. sajandi alguses.
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Vissevalde nagu ka valdav osa Jersika riigi kõrgkihist oli õigeusklik. Vaieldavaks on jäänud Vissevalde etniline taust, teda on peetud nii idaslaavlaseks kui latgaliks. Idaslaavi päritolu hüpoteesi toetavad faktid, et Henriku Liivimaa kroonikas, mis on peamine allikas tema elu kohta, nimetatakse Jersika ülemkihti venelasteks (rutheni), et tal olid ilmselt tihedad sidemed Polotski idaslaavlastest valitsejatega ja et üks tema dokumentides esinev nimekuju on Wiscewolodus, mida võib tõlgendada slaavipärase nimena Vsevolod. Kuna Vene kroonikates Jersikat ei mainita, siis on oletatud, et Vissevalde võib olla samane vürst Vsevolod Mstislavitšiga, kes oli Pihkva vürst (1214), Novgorodi vürst (1218 või 1219 kuni 1221) ja Smolenski vürst (1238) ning kes suri 1238. või 1239. aastal.[4][5][6] Vene ajaloolane Vassili Tatištšev väitis Jeropkini leetopissile viidates, et Vissevalde oli Polotski vürsti Boriss Davodovitši (Борис Давидович) poeg, ja baltisaksa päritolu vene õigusteadlane, genealoog ja ajaloolane Michael von Taube esitas genealoogiauuringute tulemusel väite, et Vissevalde ehk Vsevolod oli Smolenski vürsti, Mstislav Romanovitši (Мстислав-Борис Романович) poeg Vsevolod Mstislavitš (Василько Борисович), kes pärast tema osastisvürstiriigi vallutamist Mõõgavendade ordu poolt lahkus Pihkvasse, kus alates 1215. aastast valitses Pihkva vürstina. Ta osales Pihkva vürstina kahes sõjaretkes Liivimaale ja 1216. aastal ka Lipitza lahingus (ru) Vsevolod Suurpesa ja Novgorodi ja Muromi vürstide vahel.[viide?] Pärast valitsemist Novgorodi vürstina (1219–1221) ja sealt äraajamist on Vsevolod Mstislavitši Smolenskist mainitud vürstide seas, kes võitlesid 1223. aastal mongolite vägedega Kalka lahingus. 1239. aastast sai Vsevolod Mstislavitš (Laventjevi leetopissi kohaselt) Smolenski vürstiks[7].
Latgali päritolu hüpoteesi toetajad toovad välja, et venelase all võidi 13. sajandi allikates mõelda mitte isiku keelelist tausta, vaid kuulumist õigeusku. Seda eeldust aluseks võttes on tõenäoline, et Vissevalde võis olla latgal nagu valdav osa tema riigi rahvastikust. Samuti esineb tema nimi selgelt slaavipärasena vaid ühes dokumendis. Latgali päritolu hüpoteesi toetajate arvates on tema nime algkuju baltipärane Visvaldis, tähendusega tugev valitseja. See võis algselt olla sotsiaalset staatust või võimet tähistav lisanimi, mis hiljem muutus isikunimeks.[4][5][6]
Staatus valitsejana[muuda | muuda lähteteksti]
Pole kindlalt teada, kuidas Vissevalde Jersika valitsejaks sai. Lähtudes Henriku Liivimaa kroonikas leiduvast kirjeldusest, kus Vissevalde nimetab Jersikat oma "isade pärusosaks", on arvatud, et ta päris selle oma esivanematelt. Tegemist on aga ilmselt kunstlikult kroonika autori poolt vürstile omistatud piiblitsitaadiga, mis siiski võib kajastada ka tegelikku olukorda.[8][9] Vissevalde oli ainus hilisema Baltikumi ala valitsejatest, keda Henriku Liivimaa kroonikas järjekindlalt vürstiks ehk kuningaks (rex) nimetatakse. Samas on arvatud, et ta oli poliitiliselt alluv Polotski vürstile, kuigi otseseid tõendeid selle kohta pole. Vissevaldel olid tihedad liitlassidemed leedu ülikutega, ta abistas leedulasi nende Daugavast põhja poole suunduvatel sõjaretkedel. Tema naine oli ühe leedu pealiku – Daugeruthe – tütar.[4][6][9][10]
Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse Vissevaldet esimest korda seoses tema ja leedulaste röövretkega äsja rajatud Riia linna alla 1203. aastal.[11] Kuna Vissewalde abistas Riia piiskopkonna aladele tihti rüüsteretki sooritavaid leedulasi, kogus piiskop Albert 1209. aastal ristisõdijatest, Riia kodanikest ning tema võimu alla kuuluvatest liivlastest ja latgalitest sõjaväe, ründas Jersika linnust ja vallutas selle. Vissewalde põgenes oma põhijõududega üle jõe. Piiskopi vägi rüüstas linnuse, süütas selle põlema ja pöördus koos vangidega, sh vürstinnaga, tagasi Riiga. Peagi tuli sinna ka Vissewalde, kes palus vabandust ning lubas piiskopi nõudmisel lõpetada liitluse paganatega ja nii Riia katoliikliku kiriku alamate kui venelastest õigeusklike vastu rüüsteretkede korraldamise, avaldada edaspidi leedulaste ja venelaste plaanid ning anda end Riia piiskopkonna alluvusse. Vissewalde ja Albert sõlmisid lepingu, millega vürst kinkis oma riigi piiskopile ja sai siis osa sellest läänina tagasi. Läänepoolsed juba katoliiklusse pööratud alad jäid aga otsese piiskopivõimu alla. Pärast leppe kinnitamist tagastati Vissewaldele ta abikaasa ja teised vangid.[9][12]
1214. aastal hõivasid Kokneses baseeruvad rüütlid Jersika linnuse, pääsedes sinna öösel salaja sisse vangivõetud linnuseelanikku kasutades. Agressiooni põhjendati Vissewalde poolt jätkuva leedulaste abistamise ja piiskopi ette mitte ilmumisega. Pärast rüüstamist pöördusid rüütlid tagasi. Järgmisel aastal vallutasid nad koos latgalitest abiväega taas Jersika linnuse. Vissewalde poolt appi kutsutud ja Daugava teisele kaldale ilmunud leedulaste vägi lubas algselt rüütlitega rahu teha, kuid kui osa neist oli leppe sõlmimiseks üle jõe jõudnud, ründasid nad Koknese rüütleid ja latgaleid, lõid nad põgenema ja tapsid vähemalt kolm rüütlit.[13]
1224. aastal sõlmiti uus leping, millega Vissewalde loobus poolest oma järelejäänud riigist piiskop Alberti kasuks, kes omakorda selle Konradile Ükskülast edasi läänistas. Leping sisaldas vastastikuse pärimisõiguse klauslit, mille järgi ühe poole valitseja valdused lähevad üle teisele, kui see ilma pärijateta sureb. Milliste sündmustega seoses see lepe sõlmiti, pole teada.[14][15] Von Taube uuringute kohaselt oli Konrad abiellunud Vissevalde tütrega, kes tema surma järel abiellus rüütel Johan de Bardewisiga (u. 1260 – u. 1312), kes oli Uexküllide suguvõsa esiisa.[viide?]
1225. aastal käis Vissewalde Liivimaad külastava paavsti legaadi Modena Wilhelmi vastuvõtul.[16]
Viimast korda mainitakse Jersikat ja Vissewaldet 1230. aastast pärinevas dokumendis, kus teatatakse, et vürst on andnud Daugavgrīva kloostrile maad.[17]
Vissewalde suri ilmselt 1230. aastatel, hiljemalt 1239. aastal, millega lakkas eksisteerimast ka Jersika vürstiriik ja selle järelejäänud territoorium läks Riia piiskopile.[15]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ HLK
- ↑ Švābe, lk 144
- ↑ Švābe, lk 134
- ↑ 4,0 4,1 4,2 HLK, lk 43, kommentaar 13
- ↑ 5,0 5,1 Švābe, lk 124
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Indriķa hronika, VII, kommentaar 16
- ↑ Игорь Николаевич Зорин, lk 45–46
- ↑ Švābe, lk 136
- ↑ 9,0 9,1 9,2 HLK, XIII 4, lk 97–99
- ↑ Lang, lk 124
- ↑ HLK, VII 5, lk 43
- ↑ Švābe, lk 133–142
- ↑ HLK, XVII 4, 9, lk 151, 155–157
- ↑ Švābe, lk 143–144
- ↑ 15,0 15,1 HLK, lk 99, kommentaar 12
- ↑ HLK, XXIX 4, lk 261
- ↑ Švābe, lk 144–145
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
- Švābe, Arveds. Jersikas karaļvalsts, Senatne un Māksla, 1936. Nr.1, lk 5–31.
- Игорь Николаевич Зорин, Занимательная история латвийских русских, Рига 2007, lk 45–46. ISBN 9984-39-067-5
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Потерянное княжество, журнал "Klio" (vaadatud 20.07.2013)