Viktor Roovere

Viktor Roovere (kuni 1935 Viktor Rotenbork, 19. oktoober 1898 Jõgeveste, Valgamaa – 19. august 1964 Göteborg) oli Eesti politseinik ja sõjaväelane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Viktor Roovere osales Vabadussõjas 6. jalaväepolgu ridades. Asus seejärel õppima Sõjakooli esimesel suurtükiväe ohvitseride kursusel, mille lõpetamisel ülendati lipnikuks ning määrati teenima soomusrongide diviisi. Teenis laiarööpmelistel soomusrongidel nr. 3 ja nr. 6. Vabadussõja lõppedes kuni 1921. aastani soomusrongide suurtükiväedivisjonis adjutandina.

Ta lõpetas 1921. aastal Valga Poeglaste Gümnaasiumi. Ta õppis aastatel 1921–1925 (lõpetas) Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, 1926. aastal lõpetas ka Politseikooli. Üliõpilasselts Liivika vilistlane.

Töötas 1924–1925 politsei ja kohtu kantseleitöödel, aastast 1926 Tartu III jaoskonna politseikomissar. Oli aastatel 1927–1928 Võru-Petseri, 1928–1934 Tallinna-Harju ja 1934–1940 ning 1941–1944 Tartu-Valga prefekt.

Roovere jäi teise Nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1941) ainsa Eesti prefektina arreteerimata (varjas end). 1944. aastal põgenes Rootsi.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Priikooli õigus kuni kõrgema kooli lõpetamiseni, 1920
Vabadussõja mälestusmedal
Kaitseliidu Valgerist, III järk, 1932
Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk, 1933
Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1936
Rohelise Risti II järk
Läti Kolme Tähe orden, 3. klass

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

"Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased. 1918 - 1938". Eesti Kunstnike Liidu väljaanne. Tallinn 1939
Konstantin Kanep. "Prefekt V. Roovere". Võitleja nr 9, september 1964. Lk 6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]