Viini Setsessioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Viinis asuv Setsessioonihoone, mille rajas arhitekt Joseph Maria Olbrich aastal 1897 just rühma näituste jaoks.

Viini Setsessioon (saksa keeles Wiener Secession; tuntud ka kui "Austria Kunstnike Ühendus" ehk Vereinigung Bildender Künstler Österreichs) moodustati aastal 1897 rühma Viini Kunstnike Majas (Künstlerhaus Wien) tegutsenud Austria Kunstnike Liidust välja astunud Austria kunstnike poolt. See liikumine hõlmas maalikunstnikke, skulptoreid ja arhitekte. Setsessiooni esimene president oli Gustav Klimt ja liikumise aupresidendiks sai Rudolf von Alt. Setsessiooni ametlik ajakiri kandis nime Ver Sacrum.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuplile keskenduv vaade Setsessioonihoonele

Viini Setsessiooni rajasid 1897. aasta 3. aprillil kunstnikud Gustav Klimt, Koloman Moser, Josef Hoffmann, Joseph Maria Olbrich, Max Kurzweil, Wilhelm Bernatzik jt. Kuigi arhitekt Otto Wagnerit peetakse sageli üheks Viini Setsessiooni olulisimaks liikmeks, ei olnud ta ühingu asutajaliige. Setsessiooni kunstnikud olid vastu Künstlerhausis valitsenud konservatismile, mis oli juba traditsiooniliselt orienteeritud historitsismile. Viini liikumisele eelnesid Berliini ja Müncheni Setsessioonid, mille esimesed näitused korraldati aastal 1898.

Setsessiooni iseloomustas teistsugune näituste korraldamise poliitika, mis tutvustas Viini publikule näiteks ka Prantsuse impressioniste. Eriti kuulus oli setsessiooni 14. näitus, mille kujundas Josef Hoffmann ja mis oli pühendatud Ludwig van Beethovenile. Näituse keskpunktis seisis Max Klingeri skulptuur Beethovenist ja selle ümber oli paigaldatud Klimti Beethoveni-teemaline friis. Klimti friis on restaureeritud ja asub sealses galeriis.

Aastal 1903 rajasid Hoffmann ja Moser kaunite kunstide ühingu Wiener Werkstätte, mille eesmärk oli tarbekunsti reformida.

1905. aasta 14. juunil lõid mitmed kunstnikud, sealhulgas ka Gustav Klimt, vaadetega seotud eriarvamuste tõttu Viini Setsessioonist lahku.

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Juugendstiilis öökullid – detail Viini Setsessiooni hoone fassaadilt. Need hoone fassaadi kaunistavad kujunduselemendid omistatakse Koloman Moserile.
Klimti "Beethoveni friis", mida hoitakse hoone alumisel korrusel.

Erinevalt teistest liikumistest ei olnud Viini Setsessioonil ühte kõigi sinna kuulunud kunstnike töid ühendavat stiili. Setsessioonihoonet võib pidada liikumise sümboliks. Hoone sissekäigu kohale on paigutatud tekst Der Zeit ihre Kunst. Der Kunst ihre Freiheit ("Igale ajastule oma kunst. Kunstile tema vabadus"). Setsessiooni kunstnikud kandsid eelkõige hoolt väljaspool akadeemilisi traditsioone asuva kunsti võimaluste uurimise eest. Nad lootsid luua uue stiili, mis ei võlgnenuks midagi ajaloolistele mõjutustele. Sedasi olid nad vägagi kooskõlas sajandivahetuse Viini vanu tõekspidamisi ründava vaimsusega; tegemist oli ka aja ja kohaga, kus ilmusid Freudi esimesed tekstid.

Setsessiooni stiili esitleti rühma enda poolt välja antud ajakirjas Ver Sacrum, mis sisaldas ajastut iseloomustavaid vägagi dekoratiivseid töid.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks maalikunstnikele ja skulptoritele oli Viini Setsessiooniga seotud ka mitu prominentset arhitekti. Sel ajal olid arhitektid keskendunud puhtamate geomeetriliste vormide toomisele oma hoonete projektidesse. Kuigi neil oli oma projekteerimisstiil, said nad inspiratsioon neoklassitsistlikust arhitektuurist, millele lisandusid lehed ja motiivid loodusest. Selle liikumise kolm peamist arhitekti olid Josef Hoffmann, Joseph Maria Olbrich ja Otto Wagner

Setsessiooniga liitunud arhitektid kaunistasid oma hoonete pinda sageli lineaarsete kaunistustega, mida tavaliselt kutsutakse kas piitsa- või angerjastiiliks (kuigi Wagneri hooned kaldusid suurema lihtsuse suunas ja teda on peetud ka modernismi teerajajaks).[1]

Aastal 1898 ehitati Karlsplatzi lähedale rühma näitusemaja. Joseph Maria Olbrichi projekteeritud näitusehoone sai peagi tuntuks lihtsalt kui "Setsessioon" (die Sezession) ja sellest sai liikumise sümbol. Hoones pandi välja ka paljude teiste mõjukate kunstike töid: sealhulgas Max Klinger, Eugène Grasset, Charles Rennie Mackintosh ja Arnold Bocklin.

Joone kasutamise oluline näide Austria arhitektuuris on Otto Wagneri poolt projekteeritud Majolika maja Viinis (umbes 1898). Teiste Otto Wagneri silmapaistvate tööde hulka kuuluvad Viini linnaraudtee endise peatuse Karlsplatz Stadtbahn Station hoone (1900) ja Austria Posti-Säästupanga ehk Österreichische Postsparkasse hoone Viinis (1904–1906).

Wagneri viis muuta juugendkaunistusi klassikalisel viisil ei leidnud mõne tema õpilase toetust ja nad eraldusid setsessionistide rühmast. Üks neist oli Josef Hoffmann, kes moodustas pärast lahkumist kunstnike kogukonna Wiener Werkstätte. Hea näide tema töödest on Stoclet' palee Brüsselis (1905).

2004. aastast pärinev Viini Setsessioonile pühendatud kullast ja hõbedast mälestusmünt

Mälestus[muuda | muuda lähteteksti]

Viini Setsessiooni liikumine on valitud ka ühe mälestusmündi teemaks: 2004. aasta 10. novembril vermiti Austrias 100-eurone kullast ja hõbedast mälestusmünt.

Mündi esiküljel on vaade Viinis asuvale Setsessioonihoonele. Tagaküljelt leiab detaili Klimti "Beethoveni friisist", kus on kujutatud kolme inimfiguuri: tugevust sümboliseeriv raudrüüs rüütel, taustal olev ambitsiooni sümboliseeriv ja võidupärga üleval hoidev naine ning langetatud pea ja seotud kätega kaastunnet esindav naine.

Ka Austria 50-sendise euromündi esiküljel on kujutatud Setsessioonihoonet: mündil ringi sees olev hoone sümboliseerib juugendi sündi ja uut ajastut riigis.

Teisi Viini Setsessiooniga seotud kunstnikke[muuda | muuda lähteteksti]

Näitusi[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nikolaus Pevsner. "Pioneers of Modern Design". Penguin Books, 1960.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Schorske, Carl E. "Gustav Klimt: Painting and the Crisis of the Liberal Ego" teoses Fin-de-Siècle Vienna: Politics and Culture. Vintage Books, 1981. ISBN 978-0-394-74478-0.
  • Borsi, Franco & Ezio Godoli. "Vienna 1900 Architecture and Design". New York, NY: Rizzoli International Publications, Inc, 1986. ISBN 978-0-8478-0616-4.
  • Arnanson, Harvard H. "History of Modern Art". Ed. Daniel Wheeler. 3rd ed. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall, Inc, 1986. ISBN 978-0-13-390360-7.
  • Kathrin Romberg (ed.): Maurizio Cattelan. Text by Francesco Bonami, Wiener Secession, Wien. ISBN 3-900803-87-0.
  • Topp, Leslie. "Architecture and truth in fin-de-siecle vienna". Cambridge, UK: Cambridge UP, 2004. ISBN 978-0-521-82275-6.
  • "Architecture in Austria in the 20th and 21st Centuries". Ed. Gudrun Hausegger. Basel, SW: Birkhauser, 2006. ISBN 978-3-7643-7694-9.
  • Sekler, Eduard F. "Josef Hoffmann The Architectural Work". Princeton, NJ: Princeton UP, 1985. ISBN 978-0-691-06572-4.
  • O'Connor, Anne-Marie (2012). "The Lady in Gold, The Extraordinary Tale of Gustav Klimt's Masterpiece, Portrait of Adele Bloch-Bauer". Alfred A. Knopf, New York, ISBN 0-307-26564-1.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]