Egon Schiele

Allikas: Vikipeedia
Egon Schiele
Self Portrait Egon Schiele 1914.jpeg
Autoportree 1914
Sünniaeg 12. juuni 1890
Tulln
Surmaaeg 31. oktoober 1918 (28-aastaselt)
Viin
Rahvus austerlane
Tegevusala maal
Kunstivool ekspressionism

Egon Schiele [ˈʃiːlə] (12. juuni 1890 Tulln31. oktoober 1918 Viin) oli austria kunstnik. Ta oli Gustav Klimti protežee.

Schiele oli 20. sajandi üks juhtivaid figuurijoonistajaid. Ta on tuntud oma tööde intensiivsuse poolest. Ta tegi endast palju autoportreesid.

Lühike tutvustus[muuda | muuda lähteteksti]

Egon Schiele (1890-1918) oli Austria päritolu kunstnik, kes on tuntud oma graafilise stiili, moondunud figuuride ja kujutatud tegelaste poolest, kes panevad klassikalise ilu mõiste proovile. Ta oli Austria ekspressionismi üks juhtfiguure ning märkimisväärne joonistaja (väljendusvahendiks peenike terav joon). Tema lühikest elu saatsid konfliktid ja skandaalid nii eraelus kui ka kunstis, mis kajastusid viimases erootika ja psühholoogilise rõhuasetuse näol[1]. Kuigi Schiele tegutses Viinis ajal, kui seal viljeleti lokaalselt iseloomulikku Viini juugendstiili, on Schiele tööd ekspressionistlike tunnustega. Ta moonutab oma figuure ja valib välja väljakutsuvad vaatepunktid ja hiilgavad värvid. Värvid Schiele jaoks ongi kõige ekspressiivsemad vahendid maalikunstis[2].

Elu ajatelg[muuda | muuda lähteteksti]

Egon Schiele sündis 12. juunil 1890. aastal Tullnis, mis on väikene linn Viini läheda. Ta oli ainsaks vennaks kolmele õele, ise vanuselt kolmas. Varajases teismeeas näitab Schiele koolis huvi üles vaid joonistamise vastu. 1905. aastal sureb Schiele isa ning ta elab seda väga raskelt läbi. Sellel perioodil maalib ta arvukalt töid, seehulgas oma esimesed autoportreed. Arvatakse, et autoportreede maalimine peale traagilist läbielamist oli ainus viis tegeleda leinaga ja täita kaotusest tekkinud tühimik. Oma emaga ta lähedane ei olnud, pigem oli nende vaheline suhtlus konfliktne terve Schiele elu. Järgmisel aasta (1906) hakkab Schiele võtma tunde Christian Griepenkerlsilt Viini Akadeemias. Seal ei olnud tema edu märkimisväärne ning Schiele hakkas huvi tundma Klimti stiili ja Viini Setsessiooni rühma kunstnike vastu. 1907. aastal on esimest korda mõjutatud Klimti stiilist. Klimt eeskujuks võtta oli juba iseeneses mässumeelne akt Griepenkerli ja Akadeemia kui institutsiooni vastu[3].

1908. aastal eksponeerib esimest korda Klosterneuburgis oma töid. 1909. aastal on ta esindatud teisel kunstinäitusel Kunstschau, mis toimus Viinis. Samal aastal lahkub ta akadeemiast ja asutab koos teiste endiste Griepenkerli õpilastega Neukunstgruppe (Uue Kunsti Rühm). 1914. aastal ajakirjas Die Aktion ilmunud manifestis kirjutab üheksateistaastane Schiele: „Uus kunstnik on ja iga hinna eest peab olema tema ise ta peab olema looja ta peab ise rajama aluse möödunud traditsioonist mõjutamata. Siis ta on uus kunstnik.“. 1909 osaleb ta ka esimesel Neukunstgruppe näitusel Pisko Galeriis, mis oli Schiele esimene suur võimalus osaleda märkimisväärsel kunstinäitusel. 4 tema tööd olid näitusel esindatud Oskar Kokoschka kõrval. Peale näitust, mis Schiele jaoks ei olnud väga edukas, lahkus kunstnik New Art Group’ist. 1910. aastaks on Schiele leidnud endale omase stiili. 1911. avaldatakse Schiele kohta esimene publikatsioon[3].

Schielet iseloomustatakse kui hüpertundlikku isiksust ja kui prohvetit, kes nagu oleks ette näinud välitimatut Euroopa katastroofi. Kunstniku ellu ja loomungusse tungis vägagi sageli surma temaatika ning isegi tema erootiliste tööde kohta on öeldud, et viimased peegeldavad surma kohalolu[2].

Schiele kasutas tihti väga noori modelle, kes poseerisid alasti erinevates ebamoraalsuse all ristitud poosides. Alates 13. aprillist (1912) on Schiele 3 nädalat vahi all Neulengbachis ning tema erootilised joonistused konfiskeeritakse. Kohtuotsusega ta küll vangistatakse kolmeks päevaks, aga lasteahistamise süüdistused tühistatakse[3]. Kuigi tema erootilisi töösid iseloomustati groteskseteks, kutsuti Schielet siiski „pornograafiks“[2]. 1912 avastasid ka mõned mõjukad kollektsionäärid Schiele ning tema rahaline seis paranes. Samal perioodil avastas Schiele ka ajakirja Die Aktion asutaja Franz Pfemfert ning 1916 ilmus ajakirja number, mis oli täies ulatuses pühendatud Schielele. See on oluline, sest nii oli Schiele ja tema tööd näha väga laiale lugejaskonnale. Alates 1915 on Schiele sõdur Prahas, hiljem Viinis. Märtsist kuni novembrini kirjutab Schiele sõjapäevikut (1916). On oluline rõhutada, et kuigi Schiele ei võtnud poliitilistel teemadel väga sõna, ei olnud ta apoliitiline. Juba fakt, et ta töötas ka Franz Pfemfetile, kes oli poliitiline aktivist, ja tema ajakirjale, näitab Schiele poliitilisust. Ta ei olnud sõja poolt ega vaimustunud rahvusluse ega rassi diskrimineerimise ideedest. 1915–17 maalis väga vähe[3].

1915 läks Schiele lahku ka pikaaegsest kaaslasest (4 aastat) Wally Neuzilist, kes oli talle partner nii eraelus kui ka modell tema (enamasti erootilistel) töödel. Samal aastal abiellus Schiele Edith Harmsiga[3].

1918. aasta alguses, 6. veebruaril suri tema suur eeskuju Gustav Klimt. Märtsis saatis teda suur edu näitusel – enamik näitusel eksponeeritud töödest müüdi maha. Jätkas edukate näitustega. Oktoobris suri abikaasa Edith ja kõigest paar päeva peale seda suri ka Schiele oma edu tipul hispaania grippi[3].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Autoportree[muuda | muuda lähteteksti]

Schiele tegi eluajal autoportreid arvult sajaringis. Reinhard Steineri arvates ei ole Schiele tööd ei autobiograafilised reportaažid, ega kujuta kangelaslikkust ega enesejumaldamist (mõne erandiga varajastes töödes aastatel 1905 kuni 1907). Seda ebatavaliste pooside, tundeliste žestide ja ühtse „mina“ (kunstnik versus kunstnik portreel) puudumise pärast. Varajase perioodi autoportreesid iseloomustab grandioosne ja ekshibitsionistlik vaade enesele, mis Steineri sõnul kompenseerib Schiele kalli isa kaotust ja tema tunnustuse igatsust. Klimti perioodil tehtud autoportreedes (tinglikult 1910–1913) on rohkem pinget ning sellepärast võib olla neid raskem ka autoportreedena tuvastada. Selle perioodi kunstnik autoportreerib end askeetlikult saledana, tema figuur on väändunud, näoilme sünge, veider ja tundmatu[3].

Schielele on omane neutraliseerida pildi taust (loobuda ruumilisusest), mis teeb figuurid ühe-dimensiooniliseks ning seeläbi näevad kehad välja haavatavad ja liigutusted on närvilised. Kuigi Schiele mõnedes autoportreedes võib välja tuua objektiivselt erootilise sisu ning ihade käsitlemise, siis ei saa seda kõikidele (akt-auto) portreedele omistada. Schiele oli pigem enese analüüsija/looja, kes otsis ennast ja oma spirituaalset substantsi[3]. Schiele erootilised tööd (mitte ainult autoportreed) kirjeldavad seksuaalsusest põhjustatud kannatusi, mehe ja naise vahelise suhte patupoolt[2].

Maastiku- ja linnavaated[muuda | muuda lähteteksti]

Peale 1915. aastat, hakkas Schiele töödest taanduma senine süngus. Tundub nagu oleks kunstnik vastandunud verisele reaalsusele (I maailmasõda), pöördudes maalima linna- ja maastikuvaateid. Siiski ei saa Schiele puhul rääkida reaalsuse objektiivsest kujutamisest, vaid selle teatavast moonutamisest. Seda muidugi ka sellepärast, et Schielele oli tavaks maalida mälu, mitte vaate järgi. Kuigi selle perioodi varajased maastiku kujutused on enamasti külmades värvides, siis see muutub hilisemas perioodis ning Schiele värvipaletile ilmuvad soojemad värvitoonid (näiteks 1917. aasta maal „Neli puud“)[3].

Ka Schiele linnavaated läbisid loodusvaadetele sarnase protsessi[3]. Schiele linnavaated on rahulikuma kontrastsusega, isikupärase vaatepunktiga, mõtiskleva ja melanhoolse meeleoluga[2]. Kunstnik jäi linnavaadete maalijana alati n-ö provintsi poisiks, sest ta armastas väikeseid linnu ja külasid ning eelistas just neid kujutada oma ajast hoolimata (selle aja moodsad kunstnikud kujutasid just suurlinnu ja liiklust-liikumist). Schiele ei maalinud moodsaid linnasid – tema piltidel puuduvad suitsevad korstnad, vabrikud, tehased ning üleüldse viited moodsale tehnoloogiale. Schiele kurva ilmega linnavaated kirjeldavad kunstniku enda siseelu, mitte objektiivset ajaloolist hääbumist. Linnade surnud väljanägemine tuleneb Schiele valitud linnusilma perspektiivist[3].

Schiele ja Klimt[muuda | muuda lähteteksti]

Schiele suhestus Klimti kunstiga läbi stiili ja motiivide[3]. Nende tutvuse algusaastatel võttis Schiele palju Klimti avangardistlikke stiilielemente ka enda töödesse üle . Ta andis klimtilikule erootikale oma töödes agressiivsema ja traagilisema kuju. Tema käe läbi omandas malbe Viini versioon Art Nouveau’st närvilise ja pöörase stiili ning lõpuks nurkliku teravuse[2]. Klimt ja Schiele jagasid ka paljusid oma modelle ning ühest neist, Wally Neuzilist sai partner Schielele ka pikemaks ajaks[4]. Alates aastast 1909 jättis Schiele klimtiliku elegantse joonelise selguse seljataha ja alustas joonistamist stiilis, mille kohta isegi Klimt kommenteeris, et tegemist on meistri stiiliga. Klimt ja Schiele kohtusid esimest korda arvatavasti 1910. aastal. Schiele pakkus Klimtile, et kunstnikud võiksid omavahel töösid vahetada – Schiele annaks mitu oma joonistust ühe Klimti oma vastu. Klimt olevat seepeale komplimenteerinud Schile joonistamise oskust ja öelnud, et see on tema omast palju parem. Vahetus siiski toimus ja Klimt ostis isegi paar joonistust Schielelt juurde[3].

Schiele vaatepunkt[muuda | muuda lähteteksti]

Palju on räägitud Schiele eripärast valides vaatepunkti. Ebatavaline vaatepunkt tihti on nüanss, miks figuurid tunduvad deformeerunud ja kummalised, poosid ebatavalised ja tulnukalikud. Schiele väga harva vaatles oma modelle terves ulatuses või eestvaates. Vahel kasutas Schiele redelit, et saada vaatepunkt modellidele ülalt. Schiele modellide ebainimlike pooside taga ei nähta loomulikkust vaid kunstniku korraldust. Modellid on kunstnikule haavatavalt paljastatud ning nad ei tundu tavaliselt lõõgastunud, vaid pinges. Tihti on modelli pilk suunatud vaatajale[3].

Arvatakse, et Schielele võis inspiratsiooniallikaks ja kehakeele joonistamisel tihti aluseks olla vaimuhaigete inimeste patoloogiline kehakeel. Selle huvi läkitas temas sõber Erwin Osen, kes käis seda haigete peal õppimas. Osen oli ka oma isikliku ekspressiivsusega mõjutanud Schiele figuuride kujutamist. Lisaks leidis Schiele inspiratsiooni teatraalsusest ja tantsust. Kunstniku inspiratsiooniallikatest kõnelevad tema kollektsioneeritud kunstiteosed. Ta omas mõningal määral eksootilist või folkloorset kunsti, idamaiseid puulõikeid ning Viini suurimat kogu Jaapani pornograafiat[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Egon Schiele Biography, Art, and Analysis of Works. The Art Story". Kasutatud 3.12.2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ruhrberg, Karl; Schneckenburger, Manfred; Fricke, Christiane; Honnef, Klaus; Walthet, Ingo F. (ed.) (2005). ART of the 10th Century. Köln: Taschen. 
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 Steiner, Reinhard (2017). Egon Schiele. Köln: Taschen. 
  4. "Gustav Klimt and Egon Schiele's Twisted Fates in Paint. The Art Story". Kasutatud 3.12.2017.


Galerii[muuda | muuda lähteteksti]