Viigerhüljes

Viigerhüljes
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animali'a';
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Kiskjalised Carnivora;
Alamselts	Loivalised Pinnipedia;
Sugukond	Hülglased Phocidae;
Perekond	Pusa;
Liik	Viigerhüljes;
Binaarne nimetus
	Pusa hispida; (Schreber, 1775)
	; Viigerhülge levila (sinisega)

Viigerhüljes ehk viiger (Pusa hispida, varasem nimi Phoca hispida) on suhteliselt väike ja jässakas lühikese koonuga hüljes. Üks kolmest Läänemeres elavast hülgeliigist hallhülge ja randali kõrval.^[viide?]

Eesti rannikute viiger ehk nn Läänemere viigerhüljes (Pusa hispida botnica) on üks viiest viigerhülge alamliigist.^[viide?]

Viigerhülge eluiga jääb tavaliselt 17–28 aasta vahele.^[viide?]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanud viigri pikkus on 1–1,4 meetrit, maksimaalselt 1,8 m, harva kaaluvad nad rohkem kui 100 kilogrammi, tavaliselt 40–80 kg. Hüljeste kaal on suurim sügiseti ja talviti, mil nad on rohkesti rasva varunud. Isased on emastest veidi suuremad.^[viide?]

Võrreldes hallhülgega on viiger väiksem, tumedam, pontsakama kehakuju ja ümarama koonuga. Viigri karvastik on tihedam ja pikem, värvuses ja mustris on rohkem varieeruvust heledast ja hõbehallist kuni tumehallini. Naha põhifoonil on ebamäärase ringja kujuga (sellest ka ingliskeelne nimetus ringed seal) tumedamad heledaservalised laigud, kuid soolist dimorfismi pole täheldatud. Vastsündinud pojad on piimvalged või veidi hallika pika karvaga, mille toon hakkab tumenema 2–3 nädalat pärast sündi.^[viide?]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Elupaigaks Eestis on meri ja rannikulähedased laiud. Erinevalt mitmetest teistest liikidest pole nad otseselt seotud madalaveelise merega, kuid eelistavad siiski saarterikka ja lahtedega liigestatud ranniku lähedust.^[viide?]

Viimasel ajal on viigerhülged meil haruldaseks jäänud, hiljutistel loendustel (2010) on isendite arvuks saadud ligi 1500, kokku elab Läänemeres 7000–8000 viigrit, peamiselt Botnia lahes ja Ahvenamaa vetes.^[1] Nende arvukuse vähenemise üheks põhjuseks on järjest sagenevad jäävaesed talved, mis vähendavad paljunemiseks sobilikke võimalusi.^[2]

Globaalselt on viiger üks arvukamaid ja laiemalt levinud hülgeliike üldse. Ta asustab kõiki arktilisi meresid ning ka Atlandi ja Vaikse ookeani põhjapoolseid rannikuid, mis talvel jäätuvad. Viigri kaks mageveelist alamliiki elavad ka Saimaa järves (Pusa hispida saimensis) ja Laadogas (Pusa hispida ladogensis).^[viide?]

Kamtšatka poolsaare idarannikuil ja Ohhoota meres (alamliik Pusa hispida ochotensis) ulatub suurema arvukusega levila Tatari väina põhjaosani (51° pl.), kuid viigri levila absoluutne lõunapiir jääb Jaapani rannikul kohati 35° pl.-le. Kaug-Idas kutsutakse seda looma akibaks.^[viide?]

Atlandi ookeani looderannikul viigri levila nii kaugele lõunasse ei ulatu, kuid selle põhjus pole ainult looduslik vaid suuresti ka ülitiheda inimasustuse süü. Arvukamalt levib siinne alamliik (Pusa hispida hispida) kuni Halifaxini 45° pl. Väiksemaid seltsinguid on täheldatud kuni Long Islandi väinani New Yorgist pisut põhja pool 41° pl. Gröönlastel on selle traditsioonilise jahilooma nimi inuiti keeles netsik või nattiq. Peale eskimo küttide on viigrite suurimaks ohustajaks muidugi ka jääkarud, kelle arv ja saagihimu Põhja-Kanadas pole viimastel kümnenditel vähenenud.^[viide?]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad pärast 9–10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses.^[viide?]

Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest. Eluiga võib vabas looduses ulatuda 35 aastani.^[viide?]