Termotuumarelv

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Esimese termotuumaseadme/laengu plahvatus 1. novembril 1952 Enewetakil.

Termotuumarelv, tuntud ka kui vesinikupomm ja termotuumapomm on massihävitusrelv, milles kasutatakse relva hävitava jõu saavutamiseks termotuumareaktsiooni ehk tuumasünteesireaktsiooni, kus kergete aatomituumade ühinemisel (tuumasüntees) vabaneb plahvatuslikult väga suur kogus energiat.

Termotuumakütusena kasutatakse vesiniku isotoope deuteeriumi (²H) ja triitiumi (³H). H-pomm on tavaliselt koostatud kahejärgulisena: termotuumalaengu esilekutsumiseks kasutatakse uraan-235 lõhustamise ahelreaktsiooni tulemusena vabanenud energiat. Raskete aatomituumade (uraan-235) või plutooniumi lagunemine (tuumalõhustumine) on seega aatomidetonaatoriks, millest saadud energia arvel saavutatakse termotuumareaktsiooniks (²H + ³H → 4He + n) vajalik ülikõrge temperatuur (umbes 10 MK) ja rõhk.[1]

Termotuumarelva katsetusi on teinud ainult kuus riiki: Venemaa, USA, Suurbritannia, Hiina, Prantsusmaa ja India. 6. jaanuaril 2016 teatas Põhja-Korea vesinikupommi katsetusest, kuid seda pole sõltumatud allikad kinnitanud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • W87, USA termotuumalõhkepea.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tehnikaleksikon, Tallinn "Valgus" 1981, lk. 513, 543