Mine sisu juurde

Versailles' lossi aiad

Allikas: Vikipeedia
Versailles' lossi aiad
Jardins du château de Versailles
Vaade aedadele Versailles' lossi kohalt
Asukoht Versailles
Koordinaadid 48° 48′ 29″ N, 2° 6′ 30″ E
Pindala 830 ha
Tüüp avalik park
Staatus UNESCO maailmapärandi nimistu (1979)[1]
Avati 6. mai 1682
Arhitekt André Le Nôtre, Charles Le Brun, Louis Le Vau, Jules Hardouin-Mansart
Kaart
Bassin de Latone

Versailles' lossi aiad (prantsuse keeles Jardins du Château de Versailles) on väiksem ala Versailles' lossi ümbritsevast pargikompleksist Prantsusmaal, Pariisist umbes 20 km kaugusel edelas, ning on osa Euroopa suurimast lossi- ja pargiansamblist.

Versailles' lossi pargi alguseks võib pidada 17. sajandi esimest poolt, mil Louis XIII lasi ehitada jahilossi (1620. aastatel) ning kus ka Louis XIV õppis jahti pidama. Hiljem tahtis Louis XIV luua sinna erakordsema lossi. Teda inspireeris Nicolas Fouquet' Pariisi lähedale ehitatud Vaux-le-Vicomte'i loss ning ta palkas Versailles' lossi juurde samad arhitektid: Louis Le Vau, Charles Le Bruni ja André Le Nôtre. Viimane oli ka Louis XIII aedniku poeg.[2] 1677.-1678. aastal otsustas Louis XIV teha Versailles' lossist oma alalise elupaiga. Ehitust hakkas juhatama Jules Hardouin-Mansart, talle allus ligi 30 000 ehitajat. 1682. aastal kuulutati kuninga, õukonna ja valitsuse residentsiks Versailles.[3]

Jean-Baptiste Tuby loodud Apolloni purskkaev. Apollon päikesevankris, suundumas sõidule üle taevavõlvi

Pargi ümberehituse eest vastutas André Le Nôtre ning ehitus kestis ligi 40 aastat. Parterite, purskkaevude ja kanali rajamiseks ning puude istutamisel töötas rohkem kui tuhat inimest. Istikuid, aga ka suuremaid puid toodi pargi jaoks kogu Prantsusmaalt.[4] Puid valis Louis XIV ka Flandriast ja Itaaliast, valikus oli mände, papleid, plaataneid. Palju tähelepanu pöörati ka lilledele, pidades silmas kuninga austust tugevalõhnaliste lillede vastu. Uute ja haruldaste sortide otsimisega tegeles aednik Le Bouteux. Versailles' lossi koos pargiga saab näha piiramatu võimu võrdkujuna.[2]

Maastikuarhitekti juhatusel valmisid Versailles' lossi aiad, mille puhul ta lähtus palee keskteljest, seades elemente piki peatelge suundudes oru poole. Park oli mõeldud eemalt vaatlemiseks, mida toetasid parterid ja parki ääristav boskett, suunates vaatama kaugustesse.[3]

Park koosneb tinglikult kolmest osast, mida kroonib loss. Vanim osa on Petit parc ('väike park'), mille Jacques Boyceau rajas juba Louis XIII ajal. Suuruselt teine on Grand parc ('suur park') olles kümmekond korda suurem Petit parcist. Kolmas ja suurim on vana Grand parc, mis hõlmab jahipiirkondi ja külasid ning oli piiratud 43 m pikkuse müüriga, millel oli 22 väravat.[3]

Petit parci saab pidada kõige tähtsamaks ja rikkalikumaks osaks barokkpargist, mida täiendavad parterid, basseinid, purskkaevud, bosketid. Seda ümbritseb Grand parc, kõrgete puude ja põõsastega metsapark.[5]

Versailles' lossi aedade ja pargi plaan, 1746

Funktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
Neptuni purskkaev

Barokiajastul levis üldine arusaam käsitleda elu teatrina ja maailma lavana ning kuna usuti ka päikesejumala valitsemisse, siis oli ka õukond kui mikrokosmos, kus valitses päikesejumal monarhi näol. Nii oli iga toiming, sealhulgas ka jalutuskäik Versailles' lossi aias, omamoodi jumalikkuse ilming.[3] Park pidi peegeldama ka maailmakorda ja poliitikat, mille alusel maailma juhiti.[3] Lisaks loodeti kunstiteoste koosmõjus tekitada enneolematu tehismaailm.[6] Nii kuuluvad parkidesse ka mütoloogiliste stseenidega skulptuurid. Versailles's oli rohkete skulptuuride jaoks piisavalt ruumi ning Louis XIV soovid muutusid ajapikku aina komplekssemaks.[7] 1661. aastal asus pargiskulptuuride loomiseks tööle 50 prantsuse skulptorit, esialgu Charles Le Bruni ja hiljem Jules Hardouin-Mansarti juhtimisel. Esialgsed kipsmudelid paigutati aedadesse, et kuningas võiks otsustada, kas valmistada need pronksist või marmorist.[2]

Usutava linnakeskkonna loomiseks väljaspool selle tegelikku asukohta kasutas André Le Nôtre mitmesuguseid võtteid, mille seas olulist rolli mängis puude paigutamine. Pargi kaugematesse nurkadesse istutati neid ohtramalt, tekitades kulisside muljet ning üldiselt istutati puid pikkade rividena.[2]

1661. aasta ümberehitustega kaasnev plaan nägi ette hoone ühildamist loodusmaastikega, kuid nii paleel kui ka pargil oli ka tseremoniaalne funktsioon, millest viimast kasutati meelelahutuse ja õukondlike pidustuste tarvis.[3] Lõbusõitudeks tiigil lasti Veneetsiast toimetada gondlid Versaillesse, kuid üheks lemmikmeelelahutuseks oli ka Suurel kanalil peetud merelahingud, mille tarvis oli olemas väiksem sõjalaevastik. [2]

Versailles' lossi kui Louis XIV loodud "maapealse paradiisi" külastamiseks andis kuningas välja käitumisjuhised, "Manière de montrer les jardins de Versailles", mis on nüüd hoiul Pariisi Rahvusraamatukogus.[2]

Vaade keskteljelt Grand Canali poole
Oranžerii

Aedade paiknemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Park on ida-läänesuunaline ning sellel on üle kolme kilomeetrine kesktelg, millel paiknev sirge allee ulatub Grand Canalini ('suur kanal').[2]

Keskosas: Parterre d'Eau ('veeparterid'; 1683, Hardouin-Mansart), Tapis Vert ('roheline vaip')[8]

Lõunas: Parterre de l'Orangerie ('oranžerii'; 1684, Hardouin-Mansart), Bosquet de la sal de Bal ('ballisaali salu'; 1680-1683, André Le Nôtre), Bosquet de la Reine ('kuninganna salu', 1776; tehti labürindi asemele ja otstarbega, et Marie Antoinette saaks eemalduda külalistest;[8] labürint 1666, André Le Nôtre)[3]

André Le Nôtre lõi 17. sajandi teisel poolel labürindi, mida Charles Perrault soovitusel täiendati 39 Aisopose valmi ainesel loodud purskkaevuga.[9] Purskkaevude valmides kirjutas Charles Perrault 1667. aastal ka detailse raamatu, "Labyrinthe de Versailles", kirjeldamaks seda tervikuna. Iga purskkaevu täiendasid ka Isaac de Benserade moraliseeriva sisuga tahvlid. Louis XVI ajal labürint hävitati.[10] Vähesed purskkaevude fragmendid on säilinud ja paigutatud reservi. [11]

Labürindi plaan, 1677, C. Perrault
Paabulind ja sookurg
Labürindi sissepääs, Amor ja Aisopos

Edelas: Bosquet de la Girandole, Jardin du Roi (Kuninga aed; 1817), Bosquet de la Colonnade (Sammastiku salu;1685, Hardouin-Mansart)[8]

Loodes: Bosquet des Dômes ('kuplite salu'; 1677, Hardouin-Mansart), Bosquet du Dauphin ('Daphne salu'; üks esimesi Le Nôtre'i sealsetest loodud saludest), Bosquet de L'encelade ('Enkeladose salu'; 1675-1677), Bosquet de l'Obélisque ('obeliski salu'; 1704, Hardouin-Mansart)[8]

Põhjas: Bosquet de l'Étoile ('tähe salu'; 1666, André Le Nôtre'i üks esimesi põhjaossa kujundatud aedasid), Bosquet du Théâtre d'Eau ('veeteatri salu'; 1671, André Le Nôtre), Bosquet Des Bains D'Apollon ('Apolloni vannide salu'; 1778-1781)[8]

Veereservuaar

Kirdes: Bosquet des Trois Fontaines ('kolme purskkaevu salu'; 1677, André Le Nôtre), Bosquet de L'arc de Triomphe ('võidukaare salu'; 1679–1683, Louis XIV ajal oli seal kullatud võidukaar, kuid tänapäeval on vaid üks purskkaev),[8] Allee d'Eau ('vete allee'; Louis XIV meeldisid mütoloogiliste kangelaste lood, kuid ta siiski leidis, et rõõmsamaks meeleoluks on vaja rohkem tantsivate noorte ja amorettide kujusid. Vete allee on selle mõtte valguses loodud)[2]

Paabulind (ja ööbik), Jean-Baptiste Tuby

Pargis asub 55 purskkaevu ja 620 muud veeallikat (toitetorustik 35 km).[12]

Versailles' aedades korraldatakse kevadest sügiseni purskkaevude vaatemänge. Esimene purskkaevude etendus toimus Versailles's 27. aprillil 1666.[13]

Aedades asuvate purskkaevude hulka kuuluvad näiteks Latona/Leto purskkaev (keskteljel), Apolloni purskkaev (keskteljel), Peeglite purskkaev (edelas), Neptuni purskkaev (kirdes), Nelja aastaaja purskkaev (Flora ja Hera põhjas, Bakchos ja Saturnus lõunas), Loomade võitluse purskkaev (põhjas lõvi ja metssiga ning lõvi ja kult; lõunas tiiger ja karu ning verekoer ja hirv), Draakoni purskkaev (kirdes).[14]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Palace and Park of Versailles" (prantsuse ja inglise). Vaadatud 7. novembril 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Morelli, Marcello (2000). Maailma kauneimad kuningalossid. Karrup. Lk 42–57. ISBN 998586641X.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Toman, Rolf (2008). Barokk. arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 133–157. ISBN 9789985020418.
  4. ↑ "The gardens, The art of perspective". www.chateauversailles.fr. Vaadatud 15. novembril 2023.
  5. ↑ Sulev Nurme, Nele Nutt. "BAROKK (VARAKLASSITSISM) KUI PRANTSUSE AED. Terminitest" (PDF). Vaadatud 17. novembril 2023.
  6. ↑ Gombrich, Ernst (1997). Kunsti lugu. Tallinn: Avita. Lk 449. ISBN 9985200160.
  7. ↑ Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 199. ISBN 9985312678.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 "Restoration of the Queen's Grove". en.chateauversailles.fr. Vaadatud 27. novembril 2023.
  9. ↑ "The Labyrinth of Versailles". Vaadatud 28. novembril 2023.
  10. ↑ "Labyrinthe de Versailles". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2023. Vaadatud 28. novembril 2023.
  11. ↑ "Les collections". Vaadatud 28. novembril 2023.
  12. ↑ "Quelques chiffres". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2009. Vaadatud 20. novembril 2023.
  13. ↑ "Water at Versailles". Vaadatud 24. novembril 2023.
  14. ↑ "The Fountains". Vaadatud 20. novembril 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Versailles%27_lossi_aiad&oldid=6705135"