Sametrevolutsioon

See artikkel räägib revolutsioonist Tšehhoslovakkias; Armeenias 2018. aastal toimunud revolutsiooni kohta vaata artiklit Armeenia sametrevolutsioon

Sametrevolutsioon (tšehhi keeles sametová revoluce, slovaki keeles nežná revolúcia) oli 1989. aastal toimunud rahumeelne revolutsioon Tšehhoslovakkias, mis kestis 17. novembrist kuni 29. detsembrini.

See tõi kaasa kommunistliku partei eemaldamise võimult ja sotsialistliku režiimi likvideerimise. Meeleavalduste esimestel päevadel toimus küll demonstrantide kokkupõrkeid jõustruktuuridega, kuid tervikuna möödus revolutsioon veretult ja seetõttu nimetataksegi seda sametiseks.

Kuidas sametrevolutsiooni termin kasutusele tuli, pole täpselt teada. Ühtede väidete kohaselt oli see välismaiste ajakirjanike välja mõeldud. Teisalt on väidetud, et terminit kasutas esimesena ajakirjanikega suhtlemisel Václav Haveli asutatud Kodanikufoorumi (Občanské fórum) pressisekretär, majandusteadlane, dissident ja hilisem Tšehhi suursaadik Ameerika Ühendriikides Rita Klímová. Tšehhid ja slovakid ise on eelistanud kasutada nimetust "novembrisündmused" (listopadove udalosti).

Tšehhi dissidendid jälgisid huviga Nõukogude Liidus Mihhail Gorbatšovi käivitatud perestroika kulgemist ning jõudsid veendumusele, et poliitilisi muutusi Nõukogude Liidus tuleb ära kasutada. Harta 77 esines uue avaliku kirjaga samal päeval, kui Mihhail Gorbatšov 1985. aastal uueks NLKP juhiks valiti. 1988. aastal algasid aktiivsed kommunistliku režiimi vastased meeleavaldused. Nõuti poliitilisi ja majanduslikke muudatusi ja riigi poliitilise ülesehituse muutmist.

Peale Tšehhoslovakkia ja Lääne-Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete loomist 1973. aastal avati 1974. aastal Prahas Malá Stranas Lääne-Saksamaa suursaatkond endises Lobkowiczi aadlisuguvõsa lossis. Paljud Saksa DV kodanikud tulidki aeg-ajalt Prahasse ja ronisid üle saatkonna aia, lootes nii Lääne-Saksamaale pääseda, kuna Lääne-Saksamaa seaduste kohaselt loeti ka idasakslasi Saksamaa Liitvabariigi kodanikeks. Eriti palju põgenikke Saksa DV-st hakkas tulema 1989. aasta suvel, septembriks oli saatkonnas juba ligi 5 000 põgenikku, kes elasid saatkonna aias telkides kehvades tingimustes. 30. septembril 1989 külastas saatkonda Lääne-Saksamaa välisminister Hans-Dietrich Genscher, kes oli saavutanud kokkuleppe SDV juhtkonnaga põgenike vastuvõtmiseks Lääne-Saksamaale. Veel teisi põgenikke hakkas kogunema Prahasse, mispeale Tšehhoslovakkia valitsus andis lõpuks alla ja 3. novembriks 1989, kui Saksa DV sulges piiri Tšehhoslovakkiaga, lubati idasakslastel otse läbi Tšehhoslovakkia Lääne-Saksamaale reisida.

16. novembri õhtul toimus Bratislavas küll 300 üliõpilase rongkäik, kuid seda kuupäeva ei loeta sametrevolutsiooni alguseks. Sametrevolutsioon, mis kestis kuus nädalat ja väljendus massidemonstratsioonides ja kodanike väljaastumistes Prahas ja Brnos, käivitus Bratislava üliõpilastelt innustust saanud Praha üliõpilaste meeleavaldusega 17. novembril 1989. Praha üliõpilaste väljaastumised algasid täpselt samal päeval, kui üliõpilased olid avaldanud meelt 50 aastat tagasi Tšehhoslovakkia okupeerimise vastu natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt. Järgmisel päeval ühines üliõpilastega teatrite loominguline intelligents.

Alates 18. novembrist aktiviseerus kõnekoosolekutega Prahas ka Kodanikefoorum. Nõuti Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei (Kommunistická Stranka Československá, KSČ) liidrite tagasiastumist, poliitiliste vangide vabastamist ja 17. novembri meeleavaldajate vastu rakendatud aktsioonide süüdlaste väljaselgitamist. Bratislavas tegutses alates 20. novembrist samasuguse suunitlusega liikumine Avalikkus Vägivalla Vastu (Verejnosť proti násiliu, VPN).

21. novembril toetas meeleavaldajaid tšehhi kardinal, arhipiiskop František Tomášek.

23. novembril toimus Vaclavi väljakul (Václavské náměstí) töötajate massidemonstratsioon üliõpilaste toetuseks. Tšehhi ajakirjandus levitas kuuldusi (mis pole kunagi kinnitust leidnud), et Mihhail Gorbatšovi korraldusel olevat NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) töötajad isiklikult väljaastumisi inspireerinud. Meeleavaldustes osalejate vastu kasutasid miilitsaüksused vaid esimestel päevadel vägivalda (167 inimest said rüseluses mõningal määral vigastada), hiljem mingeid repressioone ei rakendatud.

25. ja 26. novembril toimusid Praha Letna pargis massidemonstratsioonid 750 000 inimese osavõtul.

27. novembril algas Prahas, Bratislavas ja Brnos üldstreik. Streikijad nõudsid, et kommunistlik partei loobuks üheparteilisest poliitilisest süsteemist ja aktsepteeriks uute parteide asutamist. Järgmisel päeval alustasid Kodanikefoorumi liidrid läbirääkimisi Tšehhoslovakkia valitsusega. Tööliste juht, sepp Petr Miller nõudis peaminister Ladislav Adamecilt, et tema kabinet läheks erru.

29. novembril tühistas parlament konstitutsiooni selle paragrahvi, mis määras Tšehhoslovakkia Kommunistlikule Parteile juhtiva rolli. Kommunistlikud liidrid olid detsembri alguseks täielikult pea kaotanud. Nad ootasid Moskvast korraldusi, kuidas toimida, kuid mingeid juhtnööre ei tulnud.

10. detsembri õhtul teatas president Gustáv Husák televisiooni kaudu oma tagasiastumisest, kuid nimetas ametisse uue valitsuse Marián Čalfa juhtimisel. Uude valitsusse kuulusid kommunistide kõrval ka taas tegevust alustanud Tšehhi Rahvusliku Sotsiaalpartei (Česká strana národně sociální, ČSNS), Kodanikefoorumi ja Avalikkus Vägivalla Vastu esindajad. See oli esimene mittekommunistlik valitsus pärast 1948. aastat.

Kuna KSČ Keskkomitee senine juhtkond oli tagasi astunud, toimus 21. detsembril 27. novembri üldstreigi survel tagasi astunud KSČ juhtkonna asendamiseks erakorraline kongress. Uus juhtkond (Karel Urbánek, Ladislav Adamec, Vasil Mohorita) teatas, et partei tunnustab demokraatia printsiipe, eemaldub stalinismist ja saadab laiali parteilised sõjaväelised üksused.

29. detsembril valis parlament oma juhatajaks Alexander Dubčeki ja Tšehhoslovakkia presidendiks Václav Haveli ning tegi põhiseadusesse mitmeid demokraatlikke parandusi.