Vanaprantsuse keel

Allikas: Vikipeedia
Vanaprantsuse keele näide. Rolandi laul (XI saj)

Vanaprantsuse keel (pr ancien français / vieux français / franceis) – romaani murrete rühm "oïl" (pr langue d'oïl), moodustatud 10. sajandil frangi keele mõjul, mida kasutati tänapäevase Kesk- ja Põhja-Prantsusmaa territooriumil, ning tänapäeva Belgia lõunaosas ja prantsuskeelses Šveitsis, umbes 8.–14. sajandil.

Vanaprantsuse keel oli vulgaarse (rahvaliku) ladina keele ja frangi (germaani) keele evolutsiooni tulemus ning erineb tänapäevasest prantsuse keelest foneetika ja grammatika poolest.



Strasbourgi vanne (842)

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

8. sajandi lõpus käis haridus alla. Inimesed ei mõistnud enam vaimulike räägitud ladina keelt. Aastal 813 nõudis Karl Suur jutluste pidamist kohalikes murretes. See otsus tähistas kõnekeele esimest mainimist. Prantsuse keele tõeline sünd leidis aset kolmkümmend aastat hiljem. Aastal 842 andsid Charles Paljaspea ja Ludwig Sakslane (Karl Suure lapselapsed) vande, et kumbki räägib keelt, millest tema sõdurid aru said: Charles tüdeski keeles (saksa keele esivanem) ja Louis rooma keeles (prantsuse keele esivanem). Seda vannet nimetati Strasbourg'i vandeks ja seega saksa ja prantsuse keele sünnitunnistuseks. Liikudes suulisest keelest kirjalikule, veel rahvaladina keelele väga lähedane keel kinnistub ja hakkab kujunema prantsuse keel.

Ametlikult algab prantsuse keele ajalugu täpselt 9. sajandist, kui vanaprantsuse keeles ilmus esimene dokument "Strasbourgi vanne" (842), millele kirjutasid alla Karl Suure lapselapsed. Ladina keel jääb usu-, haridus- ja õiguskeeleks, kuid kirjandus hakkab arenema kohalikus keeles. Alates 11. sajandi lõpust esitasid lõunapoolsed trubaduurid ja põhja truväärid oma luuletusi erinevates murretes. Oil’i keeles kirjutatud Rolandi laul on selle perioodi üks tuntumaid kirjandusteoseid.

Vanaprantsuse keele ajal peegeldas õigekiri sõnade tegelikku kõla. Kuid järk-järgult, kui prantsuse keel arenes, juurdus romaniseeriv kirjutamise põhimõte, see tähendab, et sõnu üritati taandada ladina originaalile, kus enamikke tähti ei hääldata.

Samal perioodil hakkasid kirjamälestistesse ilmuma artiklid (la, le, les, un, une, des), mis jäid keelde püsima.

Esimesed modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Vulgaarladina keele perioodil, mis algas Rooma impeeriumi allakäigust 3. sajandil kuni vanaprantsuse keele kujunemiseni 8. sajandil, toimus keeles palju muutusi. 11.–12. sajandil aga mõjutas Prantsusmaad normannide vallutus. See tekitas palju erinevaid dialekte, kuna keelde ilmusid erinevad muutused, näiteks: [1]

  • ilmuvad uued häälikud, näiteks heli [œ] sõnas "fleur» (lill) ja heli [ø] sõnas "nœuds» (sõlmed)
  • hakatakse kasutama "y" tähte
  • kaovad "k" ja "w"
  • ladina vokaalid lahtistes rõhulistes silpides "diftongiseeruvad": mel ⇒ miel (mesi), fer ⇒ fier (uhke), flore ⇒ fluore (lill)
  • toimub üleminek "a" ⇒ "e": mare ⇒ mer (meri), clare ⇒ clar (selge)
  • ladina [u] hääldus muutub prantsuse [ü]-ks
  • rõhuta täishäälikud kaovad sõnade lõpus ära: camera ⇒ tsambre [t͡sambr]⇒ chambre [ʃambr] (tuba)
  • konsonandid "g" ja "j" enne tähti "i", "e" ja "a" muutuvad [d͡ʒ]-ks ning 13. sajandil see häälik muutub lihtsalt [ʒ]-ks: gardinu ⇒ jardin (aed), januarju ⇒ janvier (jaanuar)
  • "g" täht kaob "u" ja "o" ees: augustum ⇒ agustu ⇒ aost ⇒ août (august)
  • käänete arv väheneb esmalt 6-st 2-ni (nominatiivne ja kaudne) ning seejärel kaovad üldse.

Vanaprantsuse ja keskprantsuse keeled[muuda | muuda lähteteksti]

Sageli ajavad inimesed segamini vanaprantsuse ja klassikalise ajastu prantsuse keele (keskprantsuse keel). Vanast prantsuse keelest ei saa prantsuse keele kõneleja ilma erihariduseta lihtsalt aru. Näiteks fraas «Sçavoir faisons, à tous presens et advenir, que pour aucunement pourveoir au bien de nostre justice, abbreviation des proces, et soulaigement de noz subiectz, avons, par edict perpetuel et irrevocable, statué et ordonné, statuons et ordonnons les choses qui s’ensuyvent» on kirjutatud mitte vanaprantsuse, vaid 16. sajandi keskprantsuse keeles ning "Rolandi laulu" värsid: «En ceste tere ad asez osteiet / En France, ad Ais, s’en deit ben repairer / Vos le sivrez a la feste seint Michel / Si recevrez la lei de chrestiens / Serez ses hom par honur e par ben» on näide vanaprantsuse keelest. [2]

Foneetika[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaprantsuse keeles võib tänapäeva prantsuse keelest eristada järgmisi lugemisreeglite erinevusi: [1]

  • "c" enne tähti "e" ja "i" loetakse nagu [t͡s] kuni 13. sajandini, pärast seda loetakse nagu [s];
  • "ch" konsonandi paar loetakse nagu [t͡ʃ] kuni 13. sajandini, pärast seda loetakse seda nagu [ʃ];
  • "g" enne tähti "e", "i" ja "j" loetakse nagu [d͡ʒ], seejärel nagu [ʒ];
  • "u" loetakse tänapäevase [ü] moodi (nagu sõnas lu);
  • nasaliseeritakse täishäälik, millele järgneb nasaalne konsonant: cheance (juhus) - [t͡ʃəãntsə], bonne - [bõnə], chambre - [t͡ʃãmbrə], flamme - [flãmə];
  • r hääldatakse kõlavalt, valjusti (nagu eesti keeles);
  • s loetakse kui [s] või [z] (asendis kahe vokaali vahel);
  • [z] on [t͡s] lühend.

Prantsuse heli [r][muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse foneetika ajalugu peegeldab kolm [r] heli tüüpi olemasolu:[3]

1) apikaalne (pr. le r apical / roulé) – heliline, hääldatakse keeleotsa abil

2) uvulaarne (pr. le r uvulaire) – vaiksem kui apikaalne, ei vibreeri

3) dorsaalne (pr. le r dorso-vélaire / grasseyé) – vibreeriv, suulaenibu abil moodustatud, “r-i põristav”

Ladina [r] hääldati nii, et keeleots puudutas suulage (nagu eesti keeles). See tekitas veerevat heli, mis oli valjem, kui kaashäälik oli kõlav. See on endiselt olemas mõnes provintsis nagu Burgundia ja Quebec. 17. sajandi lõpus ilmub uus, uvulaarne [ʁ], mida hääldatakse keele tagaosa abil, mis viiakse ülemiste alveoolide ja suulaenibu juurde, et tekitada lööke, mida ei saa keeleotsaga teha. Uvulaarne [ʁ] tuletab meelde tähtede [gh] kombinatsiooni, nagu sõnas “croi” (uskuma). Tänapäevane [r] "grasseyé" või "dorso-vélaire" ilmus keelde alles 18. sajandi lõpus, esmalt ainult Pariisis, seejärel kogu Prantsusmaal.

Kaasaegses keeles on kasutusel "uvulaarne"  ja "dorsaalne" (klassikaline​​) hääldusvariant.

Sõnavara[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaprantsuse keele sõnavara oli lähedasem ladina ja üldise romaani keeltele, kuna mitmed lekseemid vananesid, kadusid ja muutsid oma tähendusi aja jooksul, näiteks: lat. mulier ⇒ v.pr. moillier ⇒ pr. femme (naine). Muutusi on läbi teinud ka mõne tänapäevase sõna häälikuline välimus: lat. quaerere ⇒ v.pr. cercher ⇒ pr. chercher (otsima) [4]

Õigekiri[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaprantsuse keeles ei olnud igal sõnal kindlat kirjapilti: erinevates piirkondades, erinevate kirjatundjate poolt ja isegi sama käsikirja erinevatel ridadel võis sõnal olla mitu kirjapilti. Sõnade kirjutamise viisid ei olnud aga juhuslikud. Kirjatundjad püüdsid sõna hääldust võimalikult täpselt edasi anda ladina tähestiku kaudu, mis jäi suure hulga grafeemide puudumise tõttu kohandamata. Üleminekul rahvaladina keelest vanaprantsuse keelde arenes välja suur hulk foneeme, mis tekitasid uusi helisid, mille jaoks polnud tähti.

Diakriitikud[muuda | muuda lähteteksti]

Diakriitikuid oli vähe ning enamik neist tähistas kokkutõmbumist. Alates 16. sajandist hakkasid vanaprantsuse keeles ilmuma tänapäevased diakriitikud ja apostroofid, mis kitsendasid sõnu.

Suur ja väike algustäht, kirjavahemärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 14. sajandini ei jagatud tähti suur- ja väiketähtedeks ning alles vanaprantsuse keele kujunemise lõpupoole tekkis komme kirjutada mõne kirjaniku arvates olulise sõna algus suurtähtedega.

Kirjavahemärgid hakkasid meenutama tänapäevaseid märke alates 12.-13. sajandist, kuid see polnud samuti ühtlane.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "История французского языка". www.le-francais.ru. Vaadatud 4. jaanuaril 2024.
  2. Evolution of French, vaadatud 4. jaanuaril 2024
  3. "Histoire phonétique de R". monsu.desiderio.free.fr. Vaadatud 4. jaanuaril 2024.
  4. Godefroy, Frédéric (1901). Lexique de l'ancien français. University of Michigan. Paris, H. Welter.