Valga–Mõniste kitsarööpmeline raudtee
Valga–Mõniste kitsarööpmeline raudtee oli üks lõik Valga ja Pļaviņase (saksa Stockmannshof) trassil, mida hiljem lühendati Gulbene linnani ja mil oli kogupikkust 211 kilomeetrit. 15. augustil 1903 avati raudteeliin liikluseks ja 1970 lõpetati raudteel rongiliiklus, rööpad võeti üles ja endisest raudteest sai külavahetee. Aastal 2019 hakati kasutama endist raudteetrassi matkarajana.[1]
Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee säilinud 33 km pikkusel Alūksne–Gulbene raudteelõigul toimub regulaarne liiklus vastavalt sõiduplaanile.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1896. aastal sai valmis Eesti esimene kitsarööpmeline raudtee Valga–Ruhja–Pärnu liinil. Kaks aastat hiljem otsustasid saksa soost Liivimaa mõisnikud asutada Liivimaa Juurdeveoraudtee Seltsi eesmärgiga ehitada raudtee Valgast Stockmannshofi ehk Pļaviņasse.[2]
Seltsi tegevust toetas põhiliselt Deutsche Bank. Seltsi juhatuse asukoht oli algselt Riia, kui 1902. aastal kolis selts Valka. Raudteed hakati ehitama mõlemast otsast korraga ning ehitus kulges plaanipäraselt ja 1902. aastal oli raudtee valmis. Ehitus läks maksma üle 4,8 miljoni rubla. Liikluseks avati liin 15. augustil 1903.[3]
Raudtee algas Walk II jaamast ning kulges Koikküla ja Mõniste kaudu edasi praegusele Läti territooriumile. Uue raudtee veokoormus kujunes väiksemaks, kui oli plaanitud ning töötas kahjumiga.[4]
Esimese maailmasõja algusega muutus ka seltsi olukord keeruliseks. Aastal 1916 ehitati Pļaviņase–Gulbene lõik sõjalisel otstarbel laiarööpmeliseks. Kitsarööpmelise raudtee lõppjaamaks jäi seejärel Gulbene. Allesjäänud Gulbene–Valga liinil oli kaubavedude maht väga väike ja 1918. aastal Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts pankrotistus.
Kui Saksa väeosad Eestist lahkusid, liitus ka seltsi juhatus rahvuskaaslastega. Kuna selts enam ei tegutsenud, seiskus ka rongiliiklus. Vedurid ja vagunid jäid Valka seisma.[5]
1918. aastal valiti Eesti raudtee juhiks Karl Ipsberg, kes saavutas sakslastega kokkuleppe raudteevara üleandmise kohta Eesti Vabariigile, tegelikkuses aga viisid sakslased hulga vara minema. Eesti raudtee allutati sõjaväele, kuna algasid punavägede rünnakud.[1]
1919. aastal andis Läti lepinguga Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee eestlaste kasutusse.[2]
Peale vabadussõja lõppu hakati raudteevõrku uuesti taastama. Ka Valga–Mõniste liin avati liikluseks, mis aga tekitas probleemse olukorra, kus endine Liivimaa juurdeveoraudtee kulges kahes riigis. Raudteejaam Walk II ja osa raudteeliinist jäi Läti Vabariigi territooriumile. Alates Koikkülast kuni Mõnisteni läbis raudtee Eesti Vabariigi alasid, kuid Eesti pidi Lätile maksma nende alal kulgeva raudteeliini eest. Et Valga-Mõniste liin jääks tervenisti Eesti alale, otsustas Teedeministeerium ehitada uue raudteeharu Valga ja Koikküla vahele.[1]
Valga–Koikküla teelõigu ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Uue teelõigu pikkus oli 15 kilomeetrit. Ehitust alustati 1920. aasta sügisel, kuid rahapuuduse tõttu kevadel tööd seiskusid. Kui Teedeministeerium ehitustööd üle võttis, hakkas ka raudtee ehitamine edenema. Tee ehitamisel tehti mullatöid 100 000 kantmeetri ulatuses. 25 000 ruutmeetrit nõlvu tuli mätastada. Mullatööde tegemist raskendas vilunud tööliste puudumine. Töölisteks olid kohalikud talumehed, kellel polnud vastavaid oskusi mullatöödeks. Puudusid sobivad tööhobused ja massiivsed veovankrid. Keeruliseks muutusid ehitustööd pidevate vihmasadude tõttu. Parandustööde tegemine nõudis palju lisaaega, kuid lõpuks sai teetamm kindlustatud.[3]
Uus raudteeharu avati ametlikult liikluseks 20. oktoobril 1923. Seoses uue haru valmimisega oli Eesti Raudteevalitsusel võimalus küsida lätlastelt Koikküla pöörangus tasu Läti rongide teenindamise eest.[2]
Probleemid riigipiiriga[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti ja Läti riigi iseseisvumise tagajärjel sai ühest linnast kaks linna: Valga ja Valka. Eestisse jäi laiarööpmelise raudteejaam Valka I, mida kohalikud kutsusid Mäejaamaks (Kalna Stacija). Lätti jäi kitsarööpmelise raudteejaam Valka II ehk alljaam (Leijas stacija). Suureks probleemiks kujunes see, et kaks jaama polnud omavahel ühendatud. Sõitjad, kes tahtsid näiteks Valka II jaamast saada Valka I jaama, pidid taluma suuri vintsutusi, et kuidagi kohale jõuda. Voorimehi oli vähe ja pealegi nõudsid nad väga kõrget hinda. Samuti oli piiripunkt avatud ainult hommikul kella kaheksast kuni õhtul kella üheksani. Kes Riiast Valkasse öösel jõudsid, pidid ootama hommikuni, et saada üle piiri. Valka II jaamahoones puudusid ka pingid, kus istuda. 1920. aasta septembri lõpus toimusid Eesti ja Läti läbirääkimised ning sõlmiti leping reisijateveoks ühest jaamast teise. Sel eesmärgil ehitati kaks laiarööpmelist haru Valka I jaamast Valka II jaama. Edaspidi said reisijad sõita Eesti jaamast Läti jaama ja vastupidi. Raudteeharude ehitusega lahendati reisijateveo piiriületuse probleem.[1]
Raudteeliini majandamine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabariigi algaastail ei olnud Valga–Mõniste raudteeliin majanduslikult edukas. 1921. aastal oli Valga–Mõniste raudteeliini kahjum 215 646 marka kuus. Arutlusele tuli Valga–Mõniste lõigu opereerimise üleandmine Tallinna–Pärnu raudteele. Koostati põhjalik majanduskava, mille kohaselt pidi raudteelõigu koormuseks kujunema 375 vagunit kuus. 150 vagunit loodeti hõivata puumaterjali veoga, ülejäänud vagunid olid mõeldud muude kaupade vedamiseks. Igakuiseks kogutuluks loodeti saada 670 208 marka. Suurimaks tuluks peeti transiit- ja puiduvedu. Reisijateveo eest plaaniti saada poole väiksemaid summasid. Raudtee kogukuludeks arvestati 666 843 marka, mis sisaldasid töötasu ja üldisi hoolduskulusid.[1]
Okupatsiooniaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Teise maailmasõja algus tõi muutusi ka raudtee tegevusse. Saksa okupatsiooni lõppemisel ja Nõukogude vägede pealetungil purustati palju raudteejaamu ja raudteid. Valga–Mõniste liin sai samuti suuri kahjustusi, kuid peale sõja lõppu taastati üsna kiiresti ning 1951. aastal avati taas rongiliiklus. Eesti raudteed allusid NSV Liidu Teede Ministeeriumile ja kui ministeerium otsustas, et kitsarööpmelised raudteeliinid tuleb likvideerida, suleti ka Valga–Mõniste liin 2. juunil 1970.[1]
Valga–Mõniste raudtee jaamad ja peatuskohad[muuda | muuda lähteteksti]
Rohelised rööpad[muuda | muuda lähteteksti]
2019. aastal võeti Eestis ja Lätis endised kitsarööpmelised raudteed matkaradadena kasutusele. Ka Valga–Mõniste lõik kuulub nüüd nn roheliste rööbaste matkateede võrgustikku. Kahjuks ei saa lõiku läbida tervenisti, sest osaliselt on raudteetammi asemel juba põllud või metsad. Matkaraja ääres on liipripostid tahvlitega Valga–Mõniste kitsarööpmelise raudtee ajaloo kohta.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Valga Muuseum (2020). Valga/Valka kui raudteelinn.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Arjakas, Küllo (2010). Eesti Raudtee 140.
- ↑ 3,0 3,1 Helme, Mehis (1996). Eesti kitsarööpmelised raudteed.
- ↑ Duvin, Arved (2007). Lugusid raudteedest Eestimaal.
- ↑ Helme, Mehis (2018). Eesti raudteede 100 aastat. Lk 28.