Vērene mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vērene mõis 1905. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Rigaschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1905). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 38
Vērene mõisa peahoone
Vērene mõisa kõrvalhooned

Vērene mõis (saksa keeles Fehren, läti keeles Vērenes muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Riia kreisis Madliena kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Lätis Ogre piirkonnas Madliena vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Buddenbrocki suguvõsa aadlivapp

Vērene oli kauaaegne Krüdeneride aadlisuguvõsa valdus. Juba XIV sajandil valdas seda Wolmar Krüdener.[1] Esmakordselt on seda mainitud 1470. aastal külana. Küla oli see veel 1567. aastal. Mõisana on seda esmakordselt nimetatud 1681. aastal.[2] Tõenäoliselt oli mõis olemas juba varem. XVII sajandi algul pärandus see Krüdeneridelt abielu kaudu Buddenbrockidele. 1651. aastal kinnitati valdust Caspar Dionysus von Buddenbrockile (suri pärast 1682) ja tema vendadele. Eelnimetatu oli mõisnik veel 1682. aastal, mil reduktsioonikomisjoni otsusel seda ei redutseeritud ja jäeti talle pärusomandiks edasi.[3] 1688. aastal oli see tema pärijate nimel.[4] Järgmine mõisnik oli ooberstleitnant ja Liivimaa maanõunik Heinrich Gotthard von Buddenbrock (1648−1727).[3] Ottiliana Charlotte von Buddenbrocki (1705−1735) kaudu päris mõisa tema abikaasa vabahärra Gotthard Magnus von Budberg (suri 1743). Viimane müüs mõisa härra von Asseburgile, kellelt see ostu kaudu Franz Johann von Beckernile siirdus.[1]

Vērene ja Hanenfeldtid 1755−1920[muuda | muuda lähteteksti]

Hanenfeldti suguvõsa aadlivapp
Vērene mõis pärast 1905. a põlengut

1755. aastal ostis mõisa maakohtuassessor Jakob Johann von Hanenfeldt (suri 1784).[1] Ta pärines Ravensbergi krahvkonnast Riiga siirdunud bürgeriperekonnast.[5] Enne mõisa ostmist võttis ta rendile Jeri ning ümberkaudsed Odziena ja Mārciena mõisad. Naitus Odziena mõisaomanike perekonnast pärit Magdalena Barbara von Bruemmeriga.[6] Mõisa päris tema poeg ooberst Reinhold Andreas von Hanenfeldt (1749−1834).[1] Ta võeti esmalt Liivimaa aadliraamatusse ja 1797. aastal Liivimaa matriklisse.[6] 1835. aastal sai mõisa pärisomandiks tema poeg Alexander Nikolaus von Hanenfeldt (1808−1880), kellelt päris tema poeg Andreas Karl Johann Alexander von Hanenfeldt (1843−1887).[1] 1889. aastal sai mõisa omanikuks tema vend Andreas Karl Albert Sigismund Paul von Hanenfeldt (1848−1919), kes elas vaheldumisi Riias ja Suntažis.[7] Tema ajal sai mõis 1905. aasta sündmustes kannatada.[2] Paul von Hanenfeldt mõrvati bolševike poolt 1919. aastal[8] ja mõis võõrandati tema pärijatelt 1920. aastal.

Vērene karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Korleni (Korlan) karjamõis oli alles veel 1909. aastal.[7] Juba 1681. aastal on mainitud kahte sellenimelist talu.[9] Ķeitani (Neuhof) karjamõis asus ühe kilomeetri kaugusel kagus.[10]. 1909. aastal oli peamõisal veel teisigi väiksemaid karjamõisaid.[7]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

1909. aasta hinnati mõisa suuruseks 8536 riia vakamaad ehk 2845 tiinu ehk 3108 hektarit. Sellest 882 vakamaad (321 hektarit) moodustas müümata kvoodimaa. 1548 vakamaad (563 hektarit) talumaad oli ära müüdud.[7] Seega liigitus Vērene suurte mõisate (üle 2500 tiinu) hulka.

Mõisamajandus 1909. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Vērenes asus meierei, kus toodeti juustu. Seda valmistati aastas 10 000 naela ning turustati Riias ja Daugavpilsis. Mõisas asus auru jõul töötav jahu- ja saeveski. Nelja versta kaugusel mõisasüdamest paiknes tellisetehas. Lisaks oli mõisal kaks kõrtsi: Kalnekrug ja Tappekrug (asus mõisast 11 versta kaugusel).[7]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Historitsistlik kahekorruseline häärber valmis XIX sajandi 2. poolel. Seda ilmestavad etteulatuvad tiivad ja ühekorruseline keskosa. Rõhtsad karniisid ja kaaravad sisaldavad uusrenessanslikke elemente. 1905. aastal sai hoone kannatada, kuid hiljem taastati. Mõisasüdames on säilinud veel puidust ait ja XVIII sajandist pärit puust valitsejamaja.[11]

Vērene mõisasüda
Suurenda
Vērene mõisasüda

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Stryk 1885, Lk 103.
  2. 2,0 2,1 Baltisches historisches Ortslexikon. 1990. Lk 162.
  3. 3,0 3,1 Stryk 1885. Lk 96.
  4. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55. Liivimaa mõisad 1688, L 11p.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. 1929. Lk 997.
  6. 6,0 6,1 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. 1929. Lk 998.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 317.
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. 1929. Lk 1007.
  9. Baltisches historisches Ortslexikon. 1990. Lk 296.
  10. Baltisches historisches Ortslexikon. 1990. lk 422
  11. Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 170.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885.