Odziena mõis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Vietalva kihelkonna Odziena mõisast; Ļaudona kihelkonna Odziena mõisa kohta vaata artiklit Odziena mõis (Ļaudona kihelkond).

Odziena mõisa peahoone 2017. aastal.
Odziena mõis pärast 1905. a põlengut.
Odziena mõisa ait.

Odziena mõis (saksa keeles Odensee, läti keeles Odzienas muiža) oli rüütlimõis Võnnu kreisis Vietalva kihelkonnas. Tänapäeval asub see halduslikult Pļaviņase piirkonnas Vietalva vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tiesenhausenid[muuda | muuda lähteteksti]

Odziena mõisa on allikais esmakordselt mainitud 1455. aastal, mil see kuulus Tiesenhausenite vasallisuguvõsale. Omanikuks oli siis Johann (Hans) von Tiesenhausen (suri enne 1497).[1] Talle järgnesid poeg Christoffer von Tiesenhausen (suri enne 1535) ja seejärel tema samanimeline poeg. Viimane müüs mõisa oma vennale Heinrich von Tiesenhausenile (suri pärast 1556).[2] Detlef von Tiesenhausen valdas mõisa 1586. aastal ja tema vend Kaspar von Tiesenhausen (suri pärast 1618) oli valdaja 1599. aastal.[3] Kuna Tiesenhausenite suguvõsa Odziena mõisa valdajate haru otsustas jääda Poola kuningale truuks, võeti mõis neilt rootslaste poolt ära.[4]

Perekond Streiff von Lauenstein[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 20. oktoobril 1625 Odziena koos teiste piirkonna valdustega ooberst Johann Reinhold Streiff von Lauensteinile (1551−u 1632).[5] Viimane pärines Pfalzi päritolu Elsassi aadliperekonnast. 1688. aastal oli mõisa valdajaks tema pojapoeg ooberstleitnant Johann Heinrich Streiff von Lauenstein (1647-1700).[6] Suure Reduktsiooni käigus mõis reduktseeriti ja see anti tertsiaalrendile.[7] Kuna Johann Heinrichil meessoost pärijad puudusid, langes mõis tema noorukesele tütrele Anna Catharinale (1684−1710), kes oli abielus vabahärra Johann Albrecht von Mengdeniga (1663−1720).[8]

Odziena mõis XVIII sajandi alguses[muuda | muuda lähteteksti]

1. märtsil 1712 restitueeriti Odziena Mengdenite perekonnale. 1724. aastal valdasid seda Johann Albrecht von Mengdeni pärijad.[9] Järgmiseks omanikuks sai kommertskolleegiumi president ja salanõunik vabahärra Karl Ludwig von Mengden (1706−1761).[10] Ta oli Venemaa regendi Anna Leopoldovna lähedane kaastööline. Pärast viimase kukutamist langes ta aga ebasoosingusse, mõisteti esmalt surma, kuid sai siis armu ja pagendati Siberisse.[11] 1741. aastal konfiskeeriti temalt Odziena mõis; see oli kuni 1744. aastani riigimõis. Seejärel doneeris keisrinna Jelizaveta Petrovna selle Pjotr Ivanovitš Šuvalovile (1711−1762), kes selle aga kohe ära müüs.[12]

Bruemmerid 1745−1920[muuda | muuda lähteteksti]

1745. aastal ostis mõisa major Engelbrecht Wilhelm von Bruemmer (suri 1747). Temalt päris poeg Jakob Engelbrecht von Bruemmer, siis kreisikohtu assessor Adrian Christoph Engelbrecht von Bruemmer (1761−1813) ja 1836. aastal viimase poeg maakohtuassessor Rudolf Friedrich Adrian von Bruemmer (1809−1880).[13] Tema ajal ehitati neogooti stiilis suurejooneline häärber.[14] Tema surma järel päris mõisa poeg Philipp Engelbrecht Michael von Bruemmer (1848−1912).[15] Viimaseks mõisnikuks oli tema poeg Werner Heinrich Balthasar Michael von Bruemmer (1888−1926), kellelt mõis 1920. aastal võõrandati.[16]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone ehitati 1860. aastatel inglise neogooti stiilis. 1905. aastal põletati häärber revolutsioonisündmuste käigus maha ja renoveeriti pärast I maailmasõda. Hoone dominandiks on hulknurkne nurgatorn. Sissepääsu ilmestab tuudorkaarne veranda. Fassaadi liigendavad ohtrad detailid: seal on hammaskarniisid, tuudorkaared, sakmelised nurgatornid.[17] Lossi peetakse üheks olulisemaks romantilise neogooti stiili näiteks Baltikumis.[18]

Mõisakompleks on peahoonest tunduvalt tagasihoidlikum. Kunagi kuulus sinna üle kolmekümne hoone. Säilinud on mõisavalitseja- ja aednikumaja, ait, tall, pruulikoda, lehmalaut, postkontor. Hoonete ümber asub tiikidega park.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 255.
  2. EAA, f. 1850, n. 1, s. 220.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 255.
  4. Ibid., lk 252.
  5. Ibid.
  6. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55. Liivimaa mõisad 1688, L 10.
  7. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 129p.
  8. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 252.
  9. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 129p.
  10. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 254.
  11. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 506.
  12. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 254.
  13. Ibid., lk 255.
  14. http://www.odzienasmuiza.lv/ Odziena mõisa koduleht (Vaadatud 6. august 2017).
  15. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 416.
  16. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 351.
  17. Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 246.
  18. http://www.odzienasmuiza.lv/ Odziena mõisa koduleht (Vaadatud 6. august 2017).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]