Odziena mõis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Vietalva kihelkonna Odziena mõisast; Ļaudona kihelkonna Odziena mõisa kohta vaata artiklit Odziena mõis (Ļaudona kihelkond)

Odziena mõisa peahoone.
Odziena mõis pärast 1905. a põlengut.
Odziena mõisa peahoone 2017. aastal.
Odziena mõisa ait.

Odziena mõis (saksa keeles Odensee, läti keeles Odzienas muiža) oli rüütlimõis Võnnu kreisis Vietalva kihelkonnas. Tänapäeval asub see halduslikult Pļaviņase piirkonnas Vietalva vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tiesenhausenid[muuda | muuda lähteteksti]

Odziena mõisa on allikais esmakordselt mainitud 1455. aastal, mil see kuulus Tiesenhausenite vasallisuguvõsale. Omanikuks oli siis Johann (Hans) von Tiesenhausen (suri enne 1497).[1] Talle järgnesid poeg Christoffer von Tiesenhausen (suri enne 1535) ja seejärel tema samanimeline poeg. Viimane müüs mõisa oma vennale Heinrich von Tiesenhausenile (suri pärast 1556).[2] Detlef von Tiesenhausen valdas mõisa 1586. aastal ja tema vend Kaspar von Tiesenhausen (suri pärast 1618) oli valdaja 1599. aastal.[3] Kuna Tiesenhausenite suguvõsa Odziena mõisa valdajate haru otsustas jääda Poola kuningale truuks, võeti mõis neilt rootslaste poolt ära.[4]

Perekond Streiff von Lauenstein[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 20. oktoobril 1625 Odziena koos teiste piirkonna valdustega ooberst Johann Reinhold Streiff von Lauensteinile (1551−u 1632).[5] Viimane pärines Pfalzi päritolu Elsassi aadliperekonnast. 1688. aastal oli mõisa valdajaks tema pojapoeg ooberstleitnant Johann Heinrich Streiff von Lauenstein (1647-1700).[6] Suure Reduktsiooni käigus mõis redutseeriti ja see anti tertsiaalrendile.[7] Kuna Johann Heinrichil meessoost pärijad puudusid, langes mõis tema noorukesele tütrele Anna Catharinale (1684−1710), kes oli abielus vabahärra Johann Albrecht von Mengdeniga (1663−1720).[8]

Odziena mõis XVIII sajandi alguses[muuda | muuda lähteteksti]

1. märtsil 1712 restitueeriti Odziena Mengdenite perekonnale. 1724. aastal valdasid seda Johann Albrecht von Mengdeni pärijad.[9] Järgmiseks omanikuks sai kommertskolleegiumi president ja salanõunik vabahärra Karl Ludwig von Mengden (1706−1761).[10] Ta oli Venemaa regendi Anna Leopoldovna lähedane kaastööline. Pärast viimase kukutamist langes ta ebasoosingusse, mõisteti surma, kuid sai siis armu ja saadeti Siberisse.[11] 1741. aastal konfiskeeriti temalt Odziena mõis. Kuni 1744. aastani oli see riigimõis. Seejärel doneeris keisrinna Jelizaveta Petrovna selle Pjotr Ivanovitš Šuvalovile (1711−1762), kes selle aga kohe ära müüs.[12]

Brümmerid 1745-1920[muuda | muuda lähteteksti]

1745. aastal ostis mõisa major Engelbrecht Wilhelm von Brümmer (suri 1747). Temalt päris poeg Jakob Engelbrecht von Brümmer, siis kreisikohtu assessor Adrian Christoph Engelbrecht von Brümmer (1761−1813) ja 1836. aastal viimase poeg maakohtuassessor Rudolf Friedrich Adrian von Brümmer (1809−1880).[13] Tema ajal ehitati neogooti stiilis suurejooneline häärber.[14] Tema surma järel päris mõisa poeg Philipp Engelbrecht Michael von Brümmer (1848−1912).[15] Viimaseks mõisnikuks oli tema poeg Werner Heinrich Balthasar Michael von Brümmer (1888−1926), kellelt mõis 1920. aastal võõrandati.[16]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone ehitati 1860. aastatel inglise neogooti stiilis. 1905. aastal põletati häärber revolutsioonisündmuste käigus maha ja renoveeriti pärast I maailmasõda. Hoone dominandiks on hulknurkne nurgatorn. Sissepääsu ilmestab tuudorkaarne veranda. Fassaadi liigendavad ohtrad detailid: seal on hammaskarniisid, tuudorkaared, sakmelised nurgatornid.[17] Lossi peetakse üheks olulisemaks romantilise neogooti stiili näiteks Baltikumis.[18]

Mõisakompleks on peahoonest tunduvalt tagasihoidlikum. Kunagi kuulus sinna üle kolmekümne hoone. Säilinud on mõisavalitseja- ja aednikumaja, ait, tall, pruulikoda, lehmalaut, postkontor. Hoonete ümber asub tiikidega park.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 255.
  2. EAA, f. 1850, n. 1, s. 220.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 255.
  4. Ibid., lk 252.
  5. Ibid.
  6. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55. Liivimaa mõisad 1688, L 10.
  7. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 129p.
  8. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 252.
  9. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 129p.
  10. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 254.
  11. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 506.
  12. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 254.
  13. Ibid., lk 255.
  14. http://www.odzienasmuiza.lv/ Odziena mõisa koduleht (Vaadatud 6. august 2017).
  15. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 416.
  16. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 351.
  17. Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 246.
  18. http://www.odzienasmuiza.lv/ Odziena mõisa koduleht (Vaadatud 6. august 2017).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]