Värvikontrast

Allikas: Vikipeedia

Värvikontrastideks nimetatakse värvidevahelisi erinevusi.[1] Kontrast on kahe tugevasti erineva omaduse kõrvutamine.

Värvide vastastikuse mõju tulemusel võib üks ja sama värv eri kombinatsioonides anda küllaltki erinevaid värvimuljeid. Värvimuljete muutlikkus põhineb esmajoones värvivastanditel ehk värvikontrastidel.[2]

Igasugune värvikombinatsioon sisaldab suuremal või vähemal määral kontraste. Kaks kõrvuti asetsevat värvi erinevad teineteisest alati oma toonilt, heleduselt ja ereduselt. Erinevus võib olla vaevutajutavast varjundist terava kontrastini. Kontrast tekib heleda ja tumeda, ereda ja tuhmi, sooja ja külma värvi vahel, kerge ja raske, väikese ja suure värvipinna vahel.[3]

Värvikontrastide liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaliselt liigitatakse värvikontraste maalikunstis, kujunduskunstides ja fotograafias:

  • värvitoonide kontrast;
  • heleda-tumeda-kontrast;
  • puhta-tuhmi-kontrast;
  • komplementaarkontrast
  • sooja-külma-kontrast;
  • kromaatilise-akromaatilise-kontrast;
  • simultaankontrast;
  • kvantiteedi- ehk pinna suuruse kontrast.

Kulöörkontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Kulöörkontrasti ehk värvitoonikontrasti ehk värvi omakontrasti all mõistetakse selgelt erinevate värvide värvitoonide vastandamist. Vastavalt valitud värvitoonidele võivad need üksteist vastastikku intensiivistada (komplementaarkontrast) või muuta (simultaankontrast). Tugevama ja jõulisema värvikontrasti annavad punane, sinine ja kollane. Mida enam neist värvidest eemalduda, seda enam on värvidel ühiseid komponente ja seda nõrgem on kontrasti toime. Värvikontrasti esitamiseks on vaja vähemalt kolme üksteisest erinevat värvitooni. Värvide eraldamisel üksteisest valge või musta joonega tuleb iga värvi karakter veelgi mõjusamalt esile.[4]

Valöörkontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Valöörkontrasti ehk heleda-tumeda-kontrasti kõige äärmuslikumaks näiteks on valge ja musta vastandus, märgatava erinevuse võib saada ka üksteisest küllalt kaugete halliastmetega. Kromaatiliste värvide puhul on tegemist puhtalt valöörkontrastiga ühe ja sama värvitooni erineva heletumedusega varjundite vastandamisel.

Heleda-tumeda-kontrast on vähemal või suuremal määral olemas igas kontrastis.[5]

Kvaliteedikontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Kvaliteedikontrasti ehk laadikontrasti all mõistetakse erineva puhtusega värvide vastandamist. Värvi kvaliteedi määrab värvi puhtus ehk küllastus ehk kromaatilisus ehk värvilisus. Maksimaalselt puhas värv on lähedane spektrivärvile. Kattevärvidega töötamisel väheneb värvi kromaatilisus selle helestamisel, tumestamisel või tuhmistamisel. See on ühtlasi ka värvikuse-värvituse kontrast, kus mõne tooni eredus on minimaalne, hallilähedane. Kvaliteedikontrast ilmneb kõige selgemini ühe ja sama värvitooni sarnase heletumedusega, kuid erineva kromaatilisusega varjundite vastandamisel.[4]

Komplementaarkontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Komplementaarkontrast ehk täiendvärvikontrast käsitleb värviringis vastakuti asetsevate värvide suhteid.

  • kollane ja violetne
  • kollakasoranž ja sinakasviolett
  • oranž ja sinine
  • punakasoranž ja sinakasroheline
  • purpurpunane ja roheline
  • punakasviolett ja kollakasroheline[6]

Sooja-külma-kontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Sooja-külma-kontrast on kõige tunnetuslikum ja subjektiivsem kõigist kontrastidest. Üldine on kollaste, oranžide ja punaste värvitoonide liigitamine soojadeks ning siniste, violetsete ja roheliste toonide nimetamine külmadeks. Eristamise aluseks on "kollase sisaldus" soojades ja "sinise sisaldus" külmades toonides.[7]

Kromaatilise-akromaatilise-kontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Kromaatilise värvi vastandamine akromaatilisele – valgele, mustale, hallile – on üheks levinud värvide kombineerimise viise. Kõige neutraalsema tausta pakub kromaatilistele värvidele keskmine hall, mis toimib üldjuhul eredust vähendava ja pehmendavana. Must taust võimendab värvide kiirgusjõudu ehk erksust, lastes soojadel värvidel enda kõrval särada. Külmad toonid näivad valgel taustal tihedamad ja intensiivsemad.[8]

Kvantiteedikontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Eri suuruste pindade vastandamisel on tegemist kvantiteedikontrastiga ehk hulgakontrastiga. Üldjuhul käsitleme suuremat pinda taustana ning selle valikust oleneb, kuidas me tajume sellelt paistvat detaili, objekti või motiivi. Tausta valikul on eesmärgiks esitatava objekti esiletoomine "parimal viisil".[4]

Simultaankontrast[muuda | muuda lähteteksti]

Simultaankontrast töötab silmaomadusele näha olemasoleva värvi samaaegselt ka selle komplementaarvärvust. Teisiti öeldes värvide vastastikust mõjumist ehk ühe värvi esilekerkimist teise arvel. Sõltuvalt foonist, millel värv on vaadeldav, võime selle asemel näha hoopis teist tooni. Simultaankontrast on ainult vaataja silmades ja seda ei saa fotografeerida.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]