Värska Püha Georgiuse kirik
| Värska Püha Georgiuse kirik | |
|---|---|
 | |
| Riik | Eesti Vabariik |
| Asukoht | Värska alevik |
| Ehituse algus | 1904 |
| Ehituse lõpp | 1907 |
| Sissepühitsemine | 2. juuli 1907 |
| Esmamainimine | 1759 |
| Koordinaadid | 57° 57′ 37″ N, 27° 37′ 47,6″ E |
| Kinnismälestis 23875 | |
Värska Püha Georgiuse kirik on õigeusu kirik Võru maakonnas Setomaa vallas Värska alevikus aadressil Velna tee 1.
Kirikut kasutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Värska Georgiuse Kogudus.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Õigeusu kogudus asus Värskas juba 1759. aastal. Sel ajal oli kogudusel puukirik, mille asukoht oli praegusest kivikirikust põhja pool kirikaias ja mis lammutati 20. sajandi alguses kivikiriku ehitamiseks. Praegune kirik ehitati aastatel 1904–1907 vana puukiriku kõrvale, mis pärast kivikiriku valmimist lammutati. Puukiriku altari koht praeguse kiriku kõrval loodes on tähistatud ristiga tornikesega.[1] Kiriku projekteerinud arhitekti nimi ei ole teada. Võib arvata, et selleks oli keegi samal ajal maakirikute tüüpprojekte projekteerinud arhitektidest. Värska kirik ei erine oma suuruse ja arhitektuurse käsitluslaadi poolest tüüpprojektidest, kuigi ühtki teist sarnast selle projekti järgi ehitatud ei ole. Kirikul on säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Kirik ehitati rahva kogutud rahaga ning pühitseti arhimandriit Josifi poolt samuti püha suurkannataja Georgiuse (Jüri) auks 2. juulil 1907, nagu oli olnud ka puukirik.[2] Templipüha (kiriku nimepäeva) tähistatakse Juliuse kalendri (vana kalendri) jüripäeval ehk Gregoriuse kalendri (uue kalendri) 6. mail.
1999. aastal kanti kirik ehitismälestisena kultuurimälestiste riiklikusse registrisse.[3]
Aastatel 2005–2011 teenis kirikus preester isa Afrat (Ergo) Laas.[4]
Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Kirik asetseb Värska aleviku keskusest veidi põhja pool, mitte kaugel Värska lahest Pika tänava ja Velna tee ühinemiskohal. Kirik asetseb maakividest aiaga piiratud Värska kalmistu edelapoolses servas. Kiriku pikiteljel paikneb kirikuga ansambli moodustav põletatud savitellistest ehitatud kolme kaarega väravaehitis, mille juurest viib kiriku peaukseni munakivisillutisega tee. Kiriku paigutus ilmakaarte suhtes ei ole klassikaliselt ida-läänesuunaline, vaid ilmselt looduslikust asukohast tingituna kirde-edelasuunaline.
Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Tellistest ja maakividest kirik on pikliku põhiplaaniga historitsistlikus stiilis sakraalhoone. Tüpoloogiliselt sarnaste mahtude järjestusega kirikuid rajati Eestisse ajavahemikus 1870–1908 ligi nelikümmend. Suuruse ja arhitektuurikvaliteedi poolest on Värska oma tüübi keskmiste hulgas. Kirikuhoone mahuline kompositsioon koosneb neljast üksteisele järgnevast hoonemahust – kellatornist, kogudusesaalist, palvesaalist ja altarist. Kiriku mahud on mitme eri kõrgusega – edelaosas kõrge maakivist kellatorn, siis pikihoone madalam kogudusesaali osa, millele järgneb kõrgem, kaarakendega palvesaali osa (nelitis). Kirdes asub madalam altariruum (apsiid). Maakivist vundament on krohvimata.
Kirikul on kaks torni: kaheksatahulise telkkiivriga kellatorn ning sibulkupliga tahuline nelitistorn (viimast on nimetatud ka tambuuritorniks, aga Värska kirikul puudub tambuur ja tegemist on pseudotambuuritorniga, millel puudub seos sisearhitektuuriga), millel on 6-ruuduse jaotusega aknad (sellesse torni ligipääs puudub). Kellatorn on massiivne karniisidega liigendatud monumentaalne kivist püsttahukas, mis loob kõige aktiivsema ansamblilise sideme väravaehitisega. Kiriku kellatornil on puidust ja värvitud ehisvõre. Katuseräästa all kulgeb profileeritud karniis, millele mõnel pool lisandub ka hammaslõikeline friis – nii on kaunistatud ka hoone tellistest laotud korstnad ja palvesaali kohal asuva nelitistorni räästaalune. Nurgad, akende ja uste raamistikud on laotud tellistest. Katused on vaskplekk-kattega, vihmaveetorude ja vihmaveerennidega. Hoonele on paigaldatud piksekaitse.
Kirikuhoonel on kaks kahepoolset ning poolkaarekujulise valgmikuga ust – üks edelaküljel ning üks loodeküljel. Puituksed on väljastpoolt üle löödud plekiga ja värvitud. Edelapoolse ukse ees on nelja astmega betoonist valatud trepp kahe metallist käsipuuga, loodepoolse ukse ees kaheastmeline käsipuudeta trepp. Edelapoolse ukse kohal on plekist kaarekujuline varikatus.
Akende ümber on dekoratiivsed tellisraamistused, kus lukukivid on heledamatest tellistest. Kõik aknad on kahekordsete raamidega (v.a tornide aknad), säilinud on ka ehitusaegseid käsitsi valmistatud aknaklaase, vaskplekist veelauad, algupärased aknahinged, kinnitused ning käepidemed. Mõnede akende vahele on pandud vitraaži meenutavat värvilist paberit. Kõik aknad (v.a torni omad) on algupäraste, rõngamotiiviga raudtrellidega, apsiidiosas on trellidele hiljem tugevdusi juurde lisatud. Eri aknatüüpidel on ka mõnevõrra erineva kujundusega trellid. Apsiidiosas on kolm petikakent, mis värvitud väljastpoolt pärisakendega sarnaseks.[5]
Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku interjöör on terviklik ja rikkalik. Palvesaalil nagu kogudusesaalilgi on lame jõulise peegelvõlviga lagi ja laudpõrand. Siseruumis on saalid suure kaaravaga ühendatud ja loovad ühtse ruumi. Hoone suurima mahu moodustabki madala püramiidkatusega palvesaal.
Interjööri väärtuslikem osa on kirikuga samaaegne ikonostaas ja paljud teised ikoonid. Ikonostaas pärineb kiriku ehitusajast.[6]
Peasaali ikonostaasi taga lõpetab kompositsiooni astme võrra kõrgema põrandaga lõigatud nurkadega apsiid, milles on hoone kõige püham ruum – altariruum. Altariruum on samuti puitpõrandaga, madala krohvitud lae ja värvitud seintega.
Siseruumides on säilinud kõik puidust originaaluksed koos osaliselt säilinud manustega – eeskoja ustele on hilisemal ajal lisatud käepidemeid ja riive. Eeskoja seinad on värvitud kahes toonis õlivärviga. Pikihoone seinad on 1950. aastatel värvitud õlivärviga ning sel ajal on tehtud ka praeguseni säilinud maalingud laes ja seintel. Kirikus on mitu hilisemat ahju: kaks pikihoones ning üks altariruumis. Osa kiriku laest on kumer, profileeritud karniisiga.
Kõik esimese korruse ruumide aknad on kaarjate sillustega, ustest on kaarsillusega vaid altariruumi viivad ukseavad ja loodepoolne uks.
Pööningule viib eeskojast trepp. Tornis olevad kellad on kunstimälestistena kaitse all. Kirikus leidub mitmesugust kunstiväärtustena kaitse all olevat inventari. Kirikupingid on lihtsad, värvitud puitpingid, mis pole algupärased.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Põlva rajooni apostliku õigeusu kirikud. Apostliku õigeusu kirikute arhitektuuriajalooline inventariseerimine. Köide XVII. A. Pantelejev, 1987. Muinsuskaitseameti arhiiv, A-1902
- ↑ Jaanus Plaat, Arne Maasik (2011). Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 752-755.
- ↑ Kultuurimälestiste Riiklik Register
- ↑ Traagilises liiklusõnnetuses hukkus õigeusu kiriku preester isa Afrat. Postimees, 30. jaanuar 2023.
- ↑ 5,0 5,1 Värska Püha Georgiuse kirik. Muinsuskaitse eritingimused hoone remondiks ja restaureerimiseks. Koostas M. Kallaste. Töö nr T-30-08. Oktoober 2008
- ↑ Värska Püha Georgiuse kogudus Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku veebisaidil