Väikeseõiene lemmalts

Väikeseõiene lemmalts
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Kanarbikulaadsed Ericales;
Sugukond	Lemmaltsalised Balsaminaceae;
Perekond	Lemmalts Impatiens;
Liik	Väikeseõiene lemmalts;
Binaarne nimetus
	Impatiens parviflora; DC.

Väikeseõiene lemmalts, ka väikeseõiene lemmmalts (Impatiens parviflora), on lemmaltsaliste sugukonda lemmaltsa perekonda kuuluv üheaastane rohttaime liik.

Väikeseõiene lemmalts kasvab pärismaisena Ida-Aasias ja Siberis. Euroopas on inimese toodud võõrliigina laialdaselt naturaliseerunud.^[1]

Väikeseõiene lemmalts kasvab niisketes varjulistes kohtades ega talu päikest. Tugevas päikesepaistes laseb taim lehed täiesti longu, kuid hiljem enamasti toibub.

Taim kasvab 30–60 cm kõrguseks; püstisele varrele kinnituvad õhukesed mahlakad teravasakilise servaga lehed. Õitseb juulist oktoobrini, kahvatukollane õis on umbes 1 cm pikkune, kobaras on vähe õisi. Õied ja kuprad on enamasti varrel samaaegselt.

Puutel (või ka iseenesest) lõhenevatest kupardest võivad seemned paiskuda kuni 3 meetri kaugusele.

Levik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse jõudis see liik arvatavasti Tartu Ülikooli botaanikaprofessori Carl Ledebouri tooduna 1827. aastal, kes tõi selle Altai ekspeditsioonilt ja istutas Tartu botaanikaaeda. Aastaks 1852 oli väikeseõiene lemmalts jõudnud metsistunult Tartu parkidesse ja aedadesse. Järgnenud aastakümnetega levis taim juba terves Eesti mandriosas; saartele jõudmine võttis mõnevõrra rohkem aega.

Praegusajal on liik Ida- ja Lõuna-Eestis on suhteliselt sage, mujal harvem.