Põõsalindlased

Allikas: Vikipeedia
Põõsalindlased
Mets-lehelind
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Põõsalindlased
Ladinakeelne nimetus
Sylviidae

Põõsalindlased (Sylviidae) värvuliste seltsi kuuluv suur sugukond putuktoidulisi linde. Koos rästaslastega on nad seltsi suurim sugukond. Põõsalindlased on välistelt tunnustel väga sarnased vilbaslastega, mistõttu on mitmete liikide sugukonna määratlemine sageli raske.

Põõsalindlaste sugukond kuuluvad roo- ja ritsiklinnud, käosulased, põõsa- ja lehelinnud.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põõsalindlased on põhiliselt väikesed, kuni tihasesuurused linnud. Enamikul on peenike sirge ja lühike nokk, mida kasutatakse putukate noppimiseks. Nad on ülimalt aktiivsed toitujad, liikudes suurel kiirusel ja vilunult läbi lehestiku. Lindude küllaltki peened jalad on tugevad ja võimaldavad lindudel teha toidu püüdmiseks vajalikke "võimlemisharjutusi". Enamik liike on võimelised püüdma lendavaid putukaid, kuid eelistavad teha seda oksalt-oksale lenneldes, mitte kärbsenäppidele ja mitmetele rästastele omasel viisil väljasööste tehes.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väikestest putukatest toitujatena on peaaegu kõik liigid põõsalindlasi hooaegsed rändlinnud, kes lahkuvad Euroopast sügisel ja veedavad talve Aafrikas. Mõned liigid läbivad sinna jõudmiseks tuhandeid kilomeetreid. Vahetult enne lahkumist söövad paljud liigid marju, saamaks teekonnaks vajalikku energiat. Enamik rändab öösel. Leidub ka paikseid liike nagu kalda-rädilind, mustpea-roolind, vahemere ja sametpea-põõsalind ning paiguti ka pöialpoiss.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik liike eelistab tiheda taimestikuga elupaiku, eriti aga soid, metsi ja võsastikke.

Toit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Putukad ja teised selgrootud, sealhulgas väikesed teod. Rästas-roolind püüab kalamaime. Paljud söövad sügisel marju, eriti rändele asudes.

Häälitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põõsalinnud jäävad kõrva oma mitmekesise laulu järgi, mille järgi on mitmeid liike hõlbus määrata. Mõned laulud on lühidad (nt kalda-rädilinnul, nõmme-põõsalinnul), teisel pikk ja mitmekesine (nt kõrkja-roolinnul). Emaslinnud eelistavad isaseid valida nende lauluoskuse alusel.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reeglina on põõsalindlased monogaamsed, kuid mõned liigid, sealhulgas kalda-rädilind, rohulind ja rästas-roolind harrastavad polügüüniat. Tarna-roolindudel ei ole selget paariseost. Pesitsetakse eraldi paaridena. Paarid on territoriaalsed, kuid mõned liigid (enamik käosulase perekonnas) moodustavad paaride kogumeid.

Pesa on reeglina rohukulust ja taimevartest tihedalt punutud tassike, mis on vooderdatud peenema materjaliga. Lehelindudel on võlvpesad. Rohulinnu pesa on tavatu. Pöiapoisi pesa on sulgedega vooderdatud sügav tasku. Mõned põõsalinnuliikide isased rajavad mitu pesa, mille hulgast emalind valib. Pessa munetakse üks kuni kaks kurna aastas, juhuti ka kolm 3 (nt kalda-rädilind). Mune on pesas kaks kuni seitse (pöiapoisil ja lääne-pöiapoisil aga 7–11). Haudumine kestab 9–17 päeva, haub reeglina emalind, kuid mõnikord ka mõlemad vanemad vaheldumisi (eriti põõsalinnud). Enamikul liikidel toidavad ja hooldavad poegi mõlemad vanemad, kuid mõnel polügüünsel liigil osutab isalind vähe abi (nt kalda-rädilind, rästas-roolind) või hoopiski mitte (tarna-roolind). Poegade toit on putukad, keda antakse nokast nokka.

Suurem osa poegadest lennuvõimestuvad 10–16 päevaselt, mõned väljuvad pesast päev või kaks varem. Pöiapoisiliikidel kestab lennuvõime saavutamine kauem.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põõsalindlased sugukond sisaldab 48 perekonda ja 280 liigiga. Tuntumad perekonnad on:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Dominic Couzens "Linnud. Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat."
  • Lars Svensson "Linnumääraja (Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja."
  • Lars Jonsson "Euroopa linnud (Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja)."