Uulu kirik

Uulu Kirik Kultuuri- ja Puhkeküla UKI

Uulu kirik asub Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Uulu külakeskuses Tallinna–Pärnu–Ikla maantee ääres. Uulu kirik kuulus Pärnu Eliisabeti kogudusele, kuid alates 2021. aastast on eraomandis. Kirik asub merest 400 meetri kaugusel, ümbritsevates looduskaitsealustes rannamännikutes.

Uulu kiriku juurde juhatab muinsuskaitsealuse mälestise suunaviit. Uulu kirik on tornita, kuna Nõukogude Liidu ametivõimude korraldusel 1950. aastate lõpul kiriku torn õhiti, ehitati juurdeehitused ning hoone võeti kasutusele võimlana. 4. detsembril 1990. aastal tagastati Uulu kirik Pärnu Eliisabeti kirikule.1996. aasta suvel peeti Uulu kirikus üle-eestilised kiriku noortepäevad, aastal 2007 hakkas Pärnu Eliisabeti kogudus siin taas jumalateenistusi pidama, kuid sagedase vandaalitsemise tõttu tuli hoone 2021. aastal maha müüa.

2022. aastast alustati tegevust UKI Uulu Kirik Kultuuri -ja Puhkekülana.

Ajalugu

1880. aastal lasi Uulu (Uhla) ja Surju (Surri) parun Gotthard Reinhold Staël von Holstein (1819–1892) ehitada maakividest Uulu kiriku Uulu mõisa oma esimese abikaasa Eleonore Staël von Holsteini (1824–1845) mälestuseks. Kirik jäi paruni perekonna kodukirikuks. Altarimaaliks oli Hansoni poolt Blochi järgi valmistatud maal "Kristus lapsukesega". Kiriku pinkidele mahtunud ligikaudu 100 inimest. Altari kõrval paremal nurgas asus niinimetatud sakste pink. Jutlusi käisid seal pidamas Pärnu kirikuõpetajad ja teenistustest said osa võtta kõik soovijad. Kiriku kantsel olnud lihtne. Selle kohal asunud mõisnike vapp ja kiri "Anno 1880 Wurde die Ulasche Kirche erbaut von Reinhold Stael von Holstein" (1880.aastal ehitati Uulu kirik Reinhold Stael von Holsteini poolt). Kui Eesti Vabariik mõisad nende omanikelt ära võttis, andis vana paruni poeg Magnus Johann Heinrich Friedrich Alexander Stael von Holstein Uulu kiriku Pärnu Eliisabeti kogudusele abikirikuks. Uulu kirik kannatas enamlaste rüüstamise all 1917. aastal.

23.03.1919 on kirja pannud J. Pulk, kes oli vallavanem Uulu mõisa vara nimekirjas ka Uulu kiriku, mille kohta on kirjeldatud: ilma tornita(tornikiivrita), aknad lagunenud, seest lõhutud. Kuid veel enam lõhuti nõukogude ajal, mil siin hoiti vilja ja peeti pidusid. 1950. aastate lõpul lammutati torn ning pühakoda muudeti Uulu kooli võimlaks.

Gotthard Reinhold Staël von Holstein oli baltisaksa aadlik, parun, Uulu ja Surju mõisnik, Peterburi õukonnategelane (keiserlik kammerhärra) ja Liivimaa maanõukogu liige. Suguvõsa Staël von Holstein.

Uulu mõisast on säilinud vaid üks abihoone ja vana kõrts, peahoone hävitati 1917. aastal. Samas on alles veidi üle kilomeetri pikkune tõllatee, mida ääristavad kollaseõielised akaatsiad ja tammed. Tee läheb risti üle Riia maantee. Uulu tõllateed hüüavad kohalikud Kaatsiteeks ehk Akaatsia alleeks.

Pilte

• 
• 
• 

Vaata

• Uulu mõisa kalmistu

  

  Staël von Holstein

Välislingid

• Uulu mõisa kirik kultuurimälestiste registris
• https://www.mois.ee/parnu/uulu.shtml
• Randadelt ilma "rannaeluta" Postimees (1886-1944), nr. 210, 6 august 1938. Katkendid, milles on mainitud Uulu kirikut:
• Torkame Uulu metsa. Maantee lookleb nüüd Päris mere lähedal ja kõrgete männitüwide wahelt wilgub merd ja taewast. Teiselpool Uulu pisikest kirikut jõuab tee päris metsaserwa ja järsku awaneb waade nägusale punasekatuselisele asunikutalule mere ja metsa wahel.
• Pöördeaastad pühkisid siis üle Uulu parunite toreduse. Uulu kiriku torn saeti nndiks juba maailmasõja ajal, kui wenelased koledasti pelgasid Saksa sõjalaewu ja rannaäärne mets kaewati risti-rästi täis sügawaid kaewiknid ja oli täis traattõkkeid-1917. a. rüüstasid rewolutsiooniwaimustuses wene sõdurid suure mõisalossi, Uulu kiriku ja hauakambri ja paar wenelast jõid end surnuks mõisa wiinawabrikns.
• 1920. aasta kewadel said Uulu ja Surju mõisa maad endile eesti peremhed. planeeriti 43 talu ia hiljem weel mõisatöölisile 12 kohta. Põldude wahele on kerkinud nõgusad taluhooned, söödis maad üles haritud ja uudismaad juurde wõidetud soost ja metsast. Uued peremehed on Uulu soos saanud toime hiigeltööga, millest parunid ei söandanud unistadagi. Kuid see on peatükk, mis väärib jutustada omaette edaspidi. Uulu on nüüd wiljaait ja wäiketalud, mis reastun. kitsale ribale mere ja metsa wahel, warustawad Pärnutki aedwilja ja maasikatega, mis rändawad suwihommikutel suurte koormatena 17 kilomeetrit maanteed linna poole wõi ka kilomeetrit kaksteist üle mere mootorpaadis. 'Uulu mõisa lossi 75 tuba kawatseti kasutada põllutöökoolile, sest siinne wahelduZrikas põllumaa struktuur wõimaldaks wäga mitmekülgset õppetööd. Kuid loss oli wenelaste käes wäga põhjalikult purustatud ja ta lammutati. Põllutöökool leidis endale asukoha Pollis. 'Kiriku seadis kogudus korda ja seal peetakse nüüd aeg-ajalt jumalateenistust, kuigi alalist õpetajat siin ei ole. On ju ka pisike see jumalakoda, umbes sajale inimesele ruumi istepinkidel. Mõisa sepikoja hoones asub nüüd kool ja lossicelsel wäljakul spordiwad Uulu noored, kes toowad tublisti kohti Pärnumaa esiwõiftlusil. Kanged poisid!